Kuidas mõtestaksid spordinädala deviisi “Aeg liikuda”?

Kui inimene ei jõua, siis keegi teine teda sundida ei saa. See puudutab ükskõik millist eluaspekti – suitsetamist, suhteid või ka liikumist. Tegelikult ongi aeg pigem leida motivatsiooni, et saaks end kuidagi liikuma. Samas, minu arvates on inimesed väga tublid. Lapsega jalutades näen kõrvalt, et väga palju on kepikõndijaid, jooksjaid, rattureid, kes teevad seda isegi halva ilmaga. Mulle endale tundub, et ma ise liigun palju vähem!

Muidugi tuleb palju rõhku panna ka oma vaimsele tervisele. Stress on viimastel aastatel olnud kõige suurem tervise rikkuja, sellest tulevad ka ülejäänud probleemid – juba seegi mõjutab, kas sööd üle või ei söö üldse. Värskes õhus maandab füüsiline aktiivsus stressi ikka korralikult.

Stress on viimastel aastatel olnud kõige suurem tervise rikkuja, sellest tulevad ka ülejäänud probleemid – juba seegi mõjutab, kas sööd üle või ei söö üldse.

Miks nõustusid hakkama Spordinädala patrooniks?

Sellepärast, et tants on ka spordiala. Kui ma vaatasin patroonide nimekirja, siis kõik tunduvad tõsised spordiinimesed ning nüüd on nende seas laulja! Ma olen seda meelt, et liikumine ei peagi alati tähendama seda, et sa jooksed trenni. Näiteks mul ei ole kodus spordiriideidki – võib-olla on kahed treeningupüksid ja topp, mis on ühelt ürituselt saadud. Kuidas tunda ära tantsija? Tal on alati vanad riided seljas - väljaveninud püksid jalas, suvaline T-särk seljas, villased sokid… Peaasi, et on mugav! Kui ma kodus pilatest teen, panengi maika ja retuusid ning tegutsen. Sporditegemise alla ei pea panema väga palju raha. Näiteks kasutasin hantlite asemel viieliitrist pudelivett – võtsin selle Värska kanistri ja viskasin seda üles. Samas tean inimesi, keda motiveeribki sporti tegema uued ilusad riided. Kui see nende jaoks töötab, on ka see üks viis! Motivatsiooni tuleb leida!

Paljud lapsevanemad poevad selle taha, et laste sündides pole neil enam aega liikuda ega sporti teha. Tõsi, üks asi on see, et käid lapsekäruga jalutamas, aga kas sellest piisab? Kuidas sina oma lapsega liigud? Kas võtad teda oma tantsutrennidesse-proovidesse kaasa?

Mugav see ei ole. Olen teda proovidesse kaasa võtnud, aga ta tahab ju ikkagi tähelepanu ning sajaprotsendiliselt ei saa olla siis ei temaga ega läbi viia ka proovi. Aga kui ta oli väiksem, oli ta mulle väga suur motivatsiooniallikas. Nimelt sai ta magada ainult väljas liikuvas kärus.

Nõnda olingi sunnitud liikuma vähemalt kaks korda päevas kuni kaks tundi ringi. Ma ei saanudki pugeda selle taha, et ma ei viitsi – muidu ta röökinuks ning ei maganukski. Nüüd on ta sellest east väljas ning kärus istumine talle väga enam ei istu, vaid talle meeldib väga joosta. Nõnda liigumegi palju.

Sporditegemise alla ei pea panema väga palju raha. Näiteks kasutasin hantlite asemel viieliitrist pudelivett – võtsin selle Värska kanistri ja viskasin seda üles.

Olen ka kodus pilatest teinud. Muidugi aitab mind ka lava – liikumist on ju esinedes päris palju. Meie bändi mehed panid nüüd pulsikellad käele ning avastasid, et ühe esinemise peale võib maha minna suisa 1200 kalorit! See on ikka väga korralik.

Mullusel aastal läbi viidud uuringute kohaselt (AS Ühendus Sport Kõigile MTÜ tellimusel läbi viidud küsitlusuuringu Eesti elanike kehalise aktiivsuse teemal - toim) ei liigu pea pool Eesti rahvastikust. Muidugi toodi põhjustena seda, et aega pole, ent ka motivatsioonipuudust. Kuidas seda olukorda võiks muuta?

See on minu jaoks küll üllatus, meil on ju nii palju maratone ja võistlusi. Aga mida ise teha? Näiteks sõidan vahel autoga parkla kõige tagumisse nurka, et jalutada. Või kasutan ikkagi liftiga sõitmise asemel treppe. Muidugi lapse ja tema asjade tassimine on ka trenn – mu ema elab viiendal korrusel, lifti pole, saabki jälle sammud täis. Ühtlasi teleri vaatamise ajal on ju ka võimalus end liigutada – teed kas või kõhulihaseid või jalatõsteid!

Spordinädala avamine Rotermani kvaratalis

Kuidas sina omal ajal kehalise kasvatuse tundidesse suhtusid? Kas sul olid ägedad kogemused?

Ma olen eluaeg olnud liikuv laps ning juba nelja-aastaselt viidi mind laulu-ja tantsustuudiosse. Eks kooliajal mulle ikkagi meeldisidki need ained, mis praegugi mu eluga seotud on – muusika, inglise keel ja kehaline kasvatus. Aga ma mäletan seda, et pidime koolis suusatama, kuid need, kellel suuski polnud, pidid jooksma ringe ümber koolimaja. Nii ma oma väikeste jalakestega neid jooksuringe kütsingi.

Vanasti oli tegelikult hea süsteem – kõik huviringid olid tasuta.

Vanasti oli tegelikult hea süsteem – kõik huviringid olid tasuta. Mina nii paljudes trennides ei käinudki, aga mu õde on kõikvõimalikud alad vist läbi proovinud alates ujumisest lõpetades rahvatantsuga. Minagi käisin ujumas, aga siis vaatasin, et suurtel tüdrukutel on laiad õlad ning mina selliseid ei taha! Leidsin enda jaoks tantsu.

Ja vanasti ju tegelikult telefone polnudki, lapsed jooksidki õues ringi ning pigem oli vanematel tegu sellega, et meid tuppa saada kui nüüd pigem lapsi õue meelitada. Mul oli ikka õnnelik lapsepõlv!

Spordinädala avamine Rotermani kvaratalis

Sina ja tants olete absoluutselt lahutamatud. Millal adusid, et tants ongi sinu jaoks suurepärane spordiala ning jääbki sinu elu osaks?

Eks ma olen pea terve elu tantsinud. Pärast keskkooli pidin langetama otsuse, kas siduda oma elu muusika või tantsuga. Ilma muusikalise hariduseta aga Georg Otsa kooli mind ei võetud, seega tundus mulle loogilisena tants. Valikusse jäi kaks kooli – Viljandi Kultuuriakadeemia või TPI ning kuna Viljandis oli rohkem tasuta kohti, läksin sinna. Olin esimest korda elus väljaspool mugavustsooni ning kuna õppetöö käis eesti keeles, pidin läbi pisarate hakkama saama. Tants on tegelikult väga raske füüsiline tegevus– proovige samal ajal laulda ja hüpata!

Samas on jätkuvalt levinud suhtumine, et tants ei saa olla spordiala. Olümpiamängudegi kavva võetud breiktants sai palju kriitikat. Kuidas sa tajud, kas tantsu vastu on huvi jätkuvalt kõrge?

Absoluutselt, eriti kui vaadata, et Koolitants ja Kuldne Karikas on sellised tantsufestivalid, kus mitu päeva jutti on kavas kõikvõimalikud tantsustiilid. Samas on Eestis tantsijatel suhteliselt vähe väljundeid, sest tööd ei leidu. Muidugi võid minna laevale või teatrisse, kuid ka seal on kriteeriumid, näiteks teatrisse minnes oodatakse balletikooli tunnistust.

Muidugi on olemas tantsustuudiod, aga pelgalt seal töötades end ära elatada on väga-väga raske. Lihtne näide – kui võidad saate “Eesti otsib Superstaari”, on võimalusi üsna palju, kuid kui oleks Eestis näiteks tantsusaade “So You Think You Can Dance”, oleks selle võitjale üsna keeruline midagi pakkuda. Tõsi, muusikale tehakse ka, kuid seda pigem teatrites ning sealgi kasutatakse osatäitjatena pigem ikkagi lauljaid. Puhtalt tantsuga on keeruline leiba teenida. Kui minagi tantsustuudios olin, siis andsin endale aru, et see on küll füüsiliselt avardav ala, ent ma ei saa otseselt tantsijaks. Ma olen ka koreograaf ning ka laulan, nii et ma olengi pigem muusik.

Spordinädala avamine Rotermani kvaratalis

Kas sa oled täheldanud, et lapsed tulevad tantsutrenni?

Muidugi. Kuigi mul on kahju, et neid tantsustuudioid polegi nii palju – Tallinnas pandi näiteks kinni WAF laulu-ja tantsukooli tantsufiliaal, sest Tallinna linn neid enam ei toetanud. Samas peab ju ka tantsuõpetaja palka saama. Väga paljude tantsukoolide taga on ju inimeste töö, kes panevad selleks, et kool kuidagi vee peal püsiks, oma hinge. See pole mingi rikkurite asi või hobi. Tantsuõpetajana meeldis mulle väga töötada – mul oli väga lai õpilaste põld, seitsmeaastastest täiskasvanuteni.

Kas terves kehas on terve vaim?

Väljapuhanud kehas (naerab).

Kui saaksid võtta ühe spordiala, mida sa pole kunagi proovinud, siis mis see oleks? Läheksidki suusatama, kui nüüd suusad oleks?

Ma tahaksin proovida postitantsu, mis on ju tegelikult ka vaikselt olümpiakavva rihtimas. Paar päeva tagasi oli ühes prooviruumis post üleval ning kui seal kedagi polnud, mõtlesin, et proovin seda korra. Ja see oli nii raske! Ma olen suhteliselt painduv, kuid ma olin selle posti kõrval nagu puu! Mis puudutab suuski ja näiteks surfamist, siis ma ei tahaks teha midagi sellist, kus ma saan füüsiliselt haiget. Nii suurt ekstreemijanu mul pole, pelgan, et minu töö võiks seeläbi kannatada.

Spordinädala avamine Rotermani kvaratalis

Eelmisel aastal liitus spordinädalaga ligi 450 haridusasutust, 125 spordiklubi ja ligi 85 ettevõtet.

Spordinädala patroonide seas on lisaks Tanja Mihhailova-Saarele ettevõtja ja kulturist Ott Kiivikas, ettevõtja ja olümpiapronks Allar Levandi, näitleja Tõnis Niinemets, treener Sandra Raju, Circle K juht Kai Realo ja Eesti jalgpallikoondislane Konstantin Vassiljev.

Rohkem infot saad Spordinädala kohta aadressil www.spordinadal.ee!