Kurnatud naine pihib: laps on mu nii ära väsitanud, et plaanin kodust minema minna ja näidata talle, milline on elu ilma emata
(3)
Iga hommik algab mingi jonnituuriga. Iga päev lasteaeda minnes on jonn, et küll tulen liiga vara, küll liiga hilja, küll jäi tal jälle midagi pooleli.
Kui lasteaiarühm on õhtul õues, siis pean teda korduvalt kutsuma ja taga ajama mööda lasteaia hoovi. Laps provotseerib, lärtsub näkku, valetab, ei kuula üldse sõna, vingub ja viriseb.
Kolm aastat olen üritanud lapsele pähe raiuda, et enne üle tee minekut, peab mõlemale poole vaatama, et autot ei tuleks ja ikka kuulen vaid naabritelt, kuidas laps jookseb nagu lammas üle tee.
Kui issi on kodus, siis minu keelates laps irvitab mulle näkku. Ta teab täpselt, mida ta teeb.
Issi silmis on ta väga hea laps. Ta on sünnist saati issikas ja aktsepteerib ainult issit. Olen mehele öelnud, et ei too lapsele ninni-nänni — need asjad tuleb välja teenida! Alati mingi kauplemine käib ja küsib issilt, sest teab, et issi lubab kõike. Emme on ümmargune “null”. Laps ei kuula, mida ma talle räägin, ei tee minust üldse väljagi ja ignoreerib absoluutselt kõiki korraldusi. Ainult vabandusi “Aga issi ütles…”, “Aga issi tegi…” pean ma kuulama päevast päeva.
Igal õhtul, kui issi on Soomes, teeme Skype-kõne ja kui räägin mehele lapse pahandustest, siis mees targutab lapsele, et “kuula emme sõna”, laps targutab takka “jaa”, ja nii, kui kõne lõppeb, jätkab ikka kõigega risti vastupidi nagu alati.
Ma ei mõista, kas mees ei näe või ei taha tunnistada, mis toimub? Olen käinud lapsega psühhiaatri juures, sest kahtlustasin ATH-d, aga tema enne ei oskavat midagi kindlat öelda, kui alles paari aasta pärast, kui laps on esimeses-teises klassis.
Ise olen juba erinevate antidepressantide katsejänes — mitte mingisugust tulemust. Kui ronin õhtul 12 aegu voodisse, siis vähkren kella kolmeni. Ei suuda kuidagi aju magama sundida. Olen väsinud ja närviline. Ausalt öeldes olen muutunud juba nagu mingiks kibestunud vanamutiks, kes näeb kogu maailma süngetes toonides.
Olen mehele öelnud, et kui see jama läbi ei saa, siis üks päev käib lihtsalt plõks ära ja ma ei lähe enam lasteaeda ja ärgu imestagu, kui lasteaiast talle Soome helistatakse, et lapsele pole järgi tuldud, ja otsigu ise lapsehoidja. Olen nii väsinud sellest trallist ja meile mõlemale oleks parem, kui laps jääb issiga.
Lasteaia aegadega sobivat tööd ei leia ja nii istun ma juba aastaid kodus. Olen mehele öelnud, et tahan ära minna, kuid pangalaenu maksan edasi ja tema jääb lapsega siia. Tahan, et lapsel oleks kodu olemas. Las elab nii nagu mina praegu, istun kodus ja tööle ei saa, kuna elukaaslast kõrval pole, siis sõltun ainult endast, lapsehoidjat pole kuskilt võtta, sugulased ei hooli. Olen lihtsalt aheldatud koju.
Tahan, et kogu see tsirkus läbi saab. Tahan eemale, ära. Kaoksin nädalaks, et laps näeks, mis elu on emmeta, sest sinnapoole ta aina tõukab mind.
Kunagisest optimistlikust ja elurõõmsast inimesest on järel vaid vare, kuid tundub, et abi ei saa kuskilt.
Ma pole enam isegi mitte kurb, vaid vihane, tahan vaid nutta ja karjuda. Tunnen, et olen nagu viitsütikuga pomm. Olen end kaotanud. Tean juba jah kommentaare, et olen "kohutav ema", "närvihaige", "selliselt tulebki laps ära võtta" jne. Ma isegi ei hooli teiste arvamusest. Täna sain perearstilt retsepti rahustile ja unerohule.
