"Kuigi selle vastu huvi tundmises pole midagi imelikku ega taunitavat, siis no olgem ausad — esimesel kohtingul on seda tõesti jabur küsida! See jätab vennast ka juba sellise mulje, nagu homme hakkaks surema või mingisuguselt sügavamas keskeas turumutilt on endale ka bioloogilise kella ostnud, mis juba järgmise nädala esmaspäevaks maha käib.

Nii meeleheitel vennike on muidugi hirmutav — üldse ei imesta! Pikemalt kooselu planeerides on see muidugi loomulik teema, millest rääkida, aga esmakohtingul on see tõeliselt napakas küsimus. Seal esimesel kohtingul sa ei tea teisest inimesest veel peale välise pildi mitte midagi.

Okei, sellest saad ka juttu ajades aru, kas ta on intelligentne ja viisakas olevus või mingi juhmitar või oss ja kas tal huumorisoon on või ei ole, aga inimese iseloomust ei saa ühe kohtingu põhjal küll veel mingeid põhjalikumaid järeldusi teha, sest selle ühe õhtu lõbusas meeleolus veiniklaasi kõrval ninnu-nännutades suudab ka kõige suurem nõiaella vastu pidada, et mitte reeta seda, milline mõrd ta tegelikult on elu sellistes situatsioonides, kus kõik ei ole lust ja lillepidu.

Ja siis tekib küsimus, et mida teha teadmisega, kas keegi tahab lapsi või ei, kui sa ei tea veel sedagi, mis iseloomuga see inimene on ja kas teda saab näiteks üldse usaldada. Halva iseloomuga ja ebausaldusväärse inimesega ei hakka mingit suhet looma ja mingit vahet pole, palju ta neid lapsi tahab või ei taha.

Selleks aga, et teada saada, milline inimese iseloom on ja kas ta on usaldusväärne kaaslane, tuleb ikka koos enne hea mitu puuda soola ära süüa ning mitmest tulest ja veest läbi käia. Mõned nõrkurid hüppavad kohe esimese hooga alt ära, kui elus midagi vähegi valesti juhtub minema ja selliste reeturite ning tuulelippudega pole paraku mõtet mingit perekonda looma ega lapsi saama hakata.

Kuni elu on lill, on kõik toredad ja head, aga tõeliselt väärt kaaslased tunned ära alles siis, kui on koos ka nii mõnedki katsumused läbi tehtud ning tagasilöögid üle elatud."