Lugeja annab nõu: inimesed, kasutage sularaha, sest Jägermeistri ostjad kodulaenu ei saa!
(1)
Kirjutan pisut vastuolulisel teemal, sest avalik surve ning pankade lobitöö toetab just sularaha mittekasutamist. Paraku on sularaha kasutamisel mitmeid eeliseid, eelkõige see, et see ei jäta sinu ostudest ja eluviisist märki maha. Kaardimakse on mugav ja käepärane, pangad teenivad sealt oma osa ning kõik on justkui hästi, tegelikult pole. Kaardimakse on justkui jälitussüsteem, kust nopitakse üles kõik negatiivne.
Olen kokku puutunud kahe olukorraga, mis vähemalt minu karika on täis ajanud. Nimelt soovis minu sugulane kodulaenu, ostetav kinnisvara ja sissetulekud olid nii-öelda piiripealsed ehk siis kinnisvaraväärtus mahtus napilt mõistliku kodulaenu piiridesse. Uurides ja puurides kontoväljavõtet teatas suur kodupank lakooniliselt, et taotleja on liiga palju baarides-ööklubides kaardiga tasunud ning sellest johtuvalt on laenuotsus negatiivne. No tere hommikust, tegemist oli veel siis üksiku noormehega, kelle teenistus oli selgelt üle keskmise palga, ligi kahekordne. Loomulikult käis ta palju väljas, igavesti üksikuks ei planeeri ju keegi jääda. Põhjendused panka ei huvitanud, õnneks sai kõnealune laenu ühest väiksemast kodumaisest pangast, kes nii hoolega detektiivitööd ei teinud.
Teine näide on kurvem ja mitte nii õnneliku lõpuga. Laenutaotlejaks oli pere, kelle sissetulekud ei olnud eriti suured, lisaks kasvas peres üks pidevat ravi vajav laps. Jätame detailid kõrvale ja jõuame kodulaenutaotluse vastuse juurde. Panka häiris liiga tihedad ja suured maksed apteegis: uuriti pisut, miks nii palju apteegiarveid on, kuid vastus ilmselgelt pankureid ei rahuldanud. Laenuotsus tuli negatiivne, tänaseks päevaks polegi see pere veel positiivset laenuotsust saanud. Pereema otsustas hakata kasutama sularaha ning võttis pärast palgapäeva suure osa rahast välja. See jällegi ei meeldinud pangale, kes küsis, miks raha välja võtate? Nokk kinni saba lahti. Kaardiga ei julge maksta ja suuremat summat raha ei tohi ka välja võtta.
Kindlasti on paljudel pankadega positiivseid kogemusi, kuid sellised näited ajavad hirmujudinad peale. Isiklikult ei julge enam ühtegi “kahtlast” kulutust kaardiga teha. Restorani minnes võtan kaasa sularaha, kondoome ostan sularaha eest (muidu arvatakse äkki, et harrastan liiga tihedat suguelu ja mul on oht mõni raske haigus saada, järelikult laenu ei saa), rääkimata siis baaridest või alkoholi ostmisest.
Mind isiklikult häirib see tugevalt, et pank teab, kuidas ma elan, kust süüa ostan, mis riideid kannan, kus ma ööbin, mis on minu hobid jne? See ei ole info, mida pank peaks teadma. Kas see pole vastuolus inimõigustega?
