Vanemliku hooleta jäänud poistele kodu kinkinud Lea: kui esimest korda unelaulu laulsin, oli ta üllatunud — "miks sa seda kordad?"

Tõenäoliselt ei unista keegi meist lapsena, et "kui ma kunagi suureks saan, siis mul on suur pere, kus kasvab mitu võõra inimese sünnitatud last...", aga mis siis, kui muud võimalust ei ole? Või kui soov aidata on suurem kõigist hirmudest ja eelarvamustest? Või mis siis, kui hoopis Sina oleksid laps, kes vajab võõraste vanemate armu, et sul oleks normaalne lapsepõlv?

Teade toimetajale: