“Olin tutvunud 2003. aasta jaanuaris ühe noormehega, olin 27, tema 24, tundus selline noorem generatsioon ja seetõttu ei olnud mul naistepäevaks mingeid ootusi temalt. Ja ega sellel ajal see nii popp kuupäev ei olnud ka. Naistepäev sattus nädalavahetusele ilmselt, sest mäletan, et olin kodus, mitte tööl, aga mul võis olla vabalt ka õppepuhkus ja õppisin. Ühesõnaga varane hommik ja uksekell, teen ukse lahti, ukse taga minu noormees, kuhi lilli käes! Ta ulatas mulle kolmandiku kimbust, suudles, soovis kaunist naistepäeva ja palus mul õhtuks aega varuda ja vaimu ning ennast valmis panna — tulevat üllatus.

Kutsusin sisse, aga ta ei tulnud sisse, viitas ülejäänud lilledele ja mainis, et tal on vaja veel mitu olulist naist läbi käia (ema, õde jt) aga kohtume õhtul ja olgu ma valmis. Ma olin väga üllatunud, sest ma ei osanud sellist organiseerimist temalt oodata. Õhtul tuli täpselt lubatud ajal mulle järele, juhatas mu taksosse, sõit läks üllatus-üllatus teletorni, kuhu oli kinni pandud pidulaud kahele. Nautisime sööki ja vaateid linnale, vestlesime maailmaasjadest, väga meeldiv ja armas õhtupoolik oli.

Ma olin ikka veel üllatunud, et mingi nõuka-aja tava tõttu selline organiseerimine. Eriti veel, kui sellel ajal oli see veel vähem populaarne kui praegu, praeguseks on naistepäeva võlud taastunud juba. Tema kommentaar oli, et naised on nii olulised ja tema tähistab seda juba lapsest saati väga põhjalikult ning ükski tema elus oluline naine ei jää ilma lilleta sellel päeval. Ta võtab töölt vabaks ja tassib päev läbi enda jaoks olulistele daamidele isiklikult lilli laiali ja kõige olulisem daam saab naistepäeval erikohtlemist. Kuidas meie öö möödus, võite juba ise oletada...

Vot selline tore lugu. Mul pole rohkem märkimisväärseid naistepäevi olnud, vahvaid ja toredaid küll, aga sellist pingutust nagu see 3 aastat noorem partner tegi, pole tehtud.”

Jaga
Kommentaarid