Aastatega ununeb pea kõik. Sõna otseses mõttes. Ma ei suuda meenutada tegelikult
sedagi, mis juhtus täpselt kuu aega tagasi, eelmisel nädal või eilsel päeval. Elan nagu masin, nagu mingi automaatpiloot. Ometi on minus talletunud emotsioonid ja tundmused, mida ma ei unusta. Emotsioonid ja tundmused, mis on kuskil nii sügaval sees ja mida ei oska ja osalt ka ei taha unustada, eemaldada. Selline “keha mälu” “aitab” mul asju meeles pidada. Ma ei pruugi mäletada täpset sündmuste käiku, kuid mäletan ja tunnetan senini veel tunnet endas, kui meenutan möödunud sündmuseid.

Meenus olukord, kui tõenäoliselt esimest korda totaalselt enda üle kontrolli kaotasin Sinu läheduses… Midagi Sinus oli olnud müstilist, tähelepanu tekitavat ja samas turvalist algusest peale. Arvan, et märkasin 99 korral sajast, et möödud just praegu majast, kuigi püüdsin varjata oma uudishimu ja lõin pilgu enamasti maha või teesklesin millegagi tegelemist. Sel päeval aga ei olnud mul võimalust millegi muuga tegelemist teeselda, pidin tegelema just Sinuga… täpsemalt Sinu juustega. Ei mäleta kuidas ja miks, kuid mäletan, et seisin ühel hetkel Sinu selja taga, juukselõikuse masin käes. Olin seda ju ennegi teinud - lihtsalt üks lihtne meeste juukselõikus mulle ammu tuttava masinaga. Aga selle asemel, et harjumuspärast tegevust rahulikult alustada, seisin ma nagu kivikuju.

Ma ei suutnud liigutada, rääkida ja õieti ei julgenud ma hingatagi. Manasin tõenäoliselt näole mingi totaka irve, et varjata segadust ja ärevust minus. Seisin seal Sinule nii lähedal ja tundsin meeletut südame pekslemist ja kuumajutte oma kehas üles-alla jooksmas.

Mu käed olid higised, masin ei tahtnud kuidagi käes püsida, tõenäoliselt olin ka näost punane. Püüdsin vist mingil hetkel lausa ära keerutada ennast kuidagi sellest juukselõikusest, soovitades minna professionaali juurde. Olin täiega segaduses, sest see kõik tuli ka mulle endale suure üllatusena. Olin Sinuga ju mõnda aega tuttav ning nägime igapäevaselt, olin harjunud Sinu seltskonnaga ja lähedusega ja tundsin ennast alati lihtsalt väga hästi koos Sinuga. Ja nüüd ühe hetkega ei suutnud ma ennast lihtsalt valitseda.

Sinu lähedus, Sinu lõhn, Sinu hingamise kuulmine viis mind endast täitsa välja. Ja mulle tundus, et ka Sinu hingamine oli kiire ning ebaühtlane, et ka Sina olid segaduses. Tegelikult ma lihtsalt vist ei suutnud Sind puudutada. Püüdsin ennast siiski kokku võtta ja alustasin juuste lõikamisega. Nende ägedate ja jonnakate karmide juuste lõikamist. Puudutasin õrnalt su juukseid ja oli naljakas tunne, kuidas nad torkasid mulle vastu. Alguses olin hästi arg ja vaid sõrme otstega vaikselt puutusin Sinu juukseid ja pead. Siis sain pisut julgemaks ja vajadusel terve käega kallutasin Sinu pead. Huumor ja üksteise heatahtlik tögamine andsid julgust ja rahustasid. Olin vist väga pikalt juba kukalt nühkinud lõigata, kui julgesin alles juuste lõikamisel ette poole liikuda.

Kuid silma ei julgenud Sulle üldse vaadata, oleksin ennast siis kohe reetnud. Mingil hetkel avastasin ennast nagu mingist teisest maailmast, reaalsus ümber oli udune, kõik teised inimesed ruumis olid udused. Olime vaid meie kaks. Meie hingamised, meie muiged, naer. Mingisugune kummaline joovastuse tunne oli ja ma ei tahtnud sellest “väljuda”. Ei taha tänagi kui kõike seda endast läbi lasen ja tunnetan….

Ja täna saan vaid olla tänulik kõigi nende hetkede eest, mis meile on antud. Kõigi nende hetkede eest, kui armastasin ja tundsin ennast armastatuna.

Pane oma armastuslugu kirja ja saada see meile naistekas@delfi.ee, et saaksime koos rõõmustada selle üle, kui palju asju siin elus armastamist väärivad.

Parima loo jutustaja saab kingiks pakikese essence’i uue kevad/suvise meigikollektsiooni toodetega, kust võib leida näiteks wow-efektiga ripsmetuši, särapuudripaleti ja muud huvitavat.