"Enne abiellumist oli ta kergesti erutunud, kui mees teda suudles või kallistas, kuid nende pulmaööst sai pettumus ja nad mõlemad teadsid seda."
Diana polnud veel kunagi olnud nii tüdinud ja õnnetu. Esimene sõja-aasta kestis ning esimese nelja abielukuu elevus ja õnn olid saanud kaugeks mälestuseks. Tüdruku isa oli väga pahur, sest tal ei õnnestunud sõjaväe peakorteris tööd saada, ja ta kasutas kogu oma energia selleks, et tõrelda kõigiga, keda kätte sai. Ema oli asunud WVS-i1, osaliselt sellepärast, et majast ja abikaasast eemale pääseda. Ta keelitas ka Dianat seal kaasa lööma, kuid Diana oli juba Londoni põnevast seltskonnaelust rikutud ning maakonna kamandavad üleolevad daamid ei vastanud Diana ettekujutusele ihaldusväärsest seltskonnast. Nõnda siis uitas ta nagu isagi majas ringi, käis tihti ratsutamas ning muretses Johnathani turvalisuse ja ka selle pärast, et ta ei osanud Piersi taga leinavale mehele mingit tuge pakkuda. Ta mõistis nukralt oma esimest abieluaastat meenutades, et see polnud ainus, milles ta läbi kukkus. Diana ei suutnud vähimalgi määral olla abikaasale võrdne intellektuaalne partner, tema napist haridusest ei piisanud mehe kõrgetasemeliste huvide jaoks. Jah, neil oli küll koos lõbus, kuid mehele meeldis ka lugeda, kunstigaleriides käia, ta jumaldas muusikat ja ta suurimaks armastuseks oli ooper.
Nende kurameerimise ajal polnud sellest eriti palju pinnale kerkinud ja Diana tundis täiesti ebaloogilise halvakspanuga, et mees oleks pidanud kõike selgemini väljendama. Ta oletas, et kuna nad esimese suhtlemisaasta jooksul tegelesid peamiselt kas Londoni seltskonnaürituste, kihluse, Johnathani suure sõpruskonnaga tutvumise või tema vanemate külastamisega, polnud sedasorti jõudeajal õieti saanud võimalustki tekkida.
Nad ostsid endale Knightbridge’is ilusa väikese vanast tallist ümber ehitatud ridaelamukorteri, täpselt sellise, millest naine oli unistanud, ja ta oli suure lustiga seda kaunistanud ja sisustanud, hakates seejärel elama elu, mis alguses tundus täiuslikuna, sest London ignoreeris ikka veel tõsiasja, et sõda käib. Diana nautis Johnathani eest hoolitsemist ja tubliks abielunaiseks olemist. Ta sai majapidamisega ilusasti hakkama, oli imetore võõrustaja ning lõbustas kliente ja sõpru, sealjuures mitte kunagi oma märkimisväärselt suurt majapidamiseelarvet lõhki ajades – ja kui nad kahekesi kodus olid, tegi ta ise mõne lihtsama toidu valmis ning see meeldis Johnathanile väga.
Aegamööda pidi Diana ikkagi endale tunnistama hakkama, et neil polnud eriti palju ühist. Mehe mõistus oli tema omast palju avaram ja analüütilisem ning naine teadis hirmutavalt hästi, et vägagi tihti olid ta reageeringud mehe tähelepanekutele ja vestluskatsetele küündimatud. Ainus aeg, mil ta tundis end tõesti oma abikaasaga samal lainel, oli maal, Diana vanematekodus või Guildfork Parkis ratsutades, küttides või mehega koos märki lastes.
Ja kõige hullem lugu oli seksiga. Diana ei nautinud seksi. See oli tema jaoks šokeeriv, sest enne abiellumist oli ta kergesti erutunud, kui mees teda suudles või kallistas, kuid nende pulmaööst sai pettumus ja nad mõlemad teadsid seda. Loomulikult oli tütarlaps neitsi ja asja juures oli palju ebamugavust ja hirmu, kuid kumbki neist ei muretsenud selle pärast eriti, kinnitades endale, et ajapikku läheb kõik paremaks. Tegelikult ei läinud, ehkki Diana teeskles mehe ees, et läks ja et ta naudib toimuvat, kuid tegelikult muutus see üha koormavamaks kohustuseks ja ta tundis kergendust, kui sai päevi ettekäändeks tuues sellest pääseda.
Naudingu nappus masendas naist ja mehel ei paistnud õieti aimugi olevat, mida naine tahtis. Mõnikord harva, kui just oli jõudnud hakata midagi meeldivat toimuma, sai mees järsku orgasmi kätte ja veeretas end naise pealt maha, teda kohusetundlikult tänades ning jättes ta masendusest ja pettumusest peaaegu nutma.
Dianal polnud kedagi, kellega ta oleks saanud sellest rääkida. Ta ema oli üpris ausalt öelnud otse enne pulmi peetud „väikeses vestluses”, et see on üsna hea ja et loodetavasti naudib Diana seda sama palju kui tema. Niisiis oleks emale naudingu mittesaamisest pihtimine pannud Diana end tundma veel rohkem läbikukkununa. Võib-olla siis, kui nad teadlikult lapsi hakkavad tegema, läheb asi lõbusamaks – ehkki ta ei osanud põhjendada, miks. Nad olid otsustanud lastega oodata. Kumbki ei tahtnud, et Diana jääks titega üksi, kuni Johnathan on kodust kuude kaupa ära või juhtub midagi hullemat.
„Enda taastootmiseks on pärast sõda õige aeg,” ütles Johnathan teda suudeldes, „ja see saab olema imeline, eks ju, kui hulk rõõmsaid pisikesi siin ringi sibab.”
Diana vastas, et see on väga imeline, ja talle tõepoolest meeldisid lapsed, lisaks oli ta juba mitmele neist ristiemaks. Tal oli lastega lõbus, talle meeldis neile ette lugeda ja mängida „Tsirkuse” lauamängu või „Ludot”, ja ta oskas ka ise väga vahvaid mänge välja mõelda. Kuid see oli midagi muud, kui kogu aeg tite eest hoolitseda. Nood olid Diana tähelepanekute põhjal nõudlikud, väsitavad ja haisesid tihti. Seepärast ei tulnud praegu kõne allagi endale last muretseda, ehkki tal oli nii igav, et ta kippus mõnikord igatsedes mõtlema, et ehk oli selline otsus siiski viga. Laps oleks talle vähemalt tegevust andnud.
