Lugejakiri: koroonaviirus levib Eestis tempokalt, sest osa inimestest vilistavad keelule. Kodus istumise asemel jõlgutakse rahvarohketes kohtades
Kes meist poleks koroonaviiruse puhul mõelnud, et mis see mulle ikka teeb, võõras probleem. Eriti just leviku algusajal. Siis tundus siit suisa kummaline, kuidas see Hiinas nii laialt levib. Aga see on ka Hiina, kaugel, mis meie asi...
Nüüd on viirus me koduõuel. Selle nädala keskel kuulsin tööl jahmatavat teadet, et üks kolleeg ka haigestunud. Meil on suur firma, mis asub pealinnas. See inimene oli käinud ka Saaremaal võrkpallimängude aegu, ta perekondki seal. Loomulikult ei osanud ta viirust karta ja koju jäi siis, mil palavik väga kõrgele kerkis.
Meid kamandati kodukontorisse, mis on ainumõistlik. Samas ei ole jäika suunist, et üldse kodust väljuda ei võiks. Suur firma, kes ikka selle kolleegiga kokku puutusid ja muu. Soovitati mõelda, kas oli lähikontakte selle isikuga, siis küll koduseks jääda.
Mulle ei meenu, et temaga vahetult oleks kokku puutunud, aga püsin ikkagi 14 päeva kodus. Parem karta kui kahetseda. Enim hirmutab mind see, et nakataks tahtmatult ka teisi. Ma olen 30aastane naine, üldiselt tugeva tervisega. Ei mäletagi, mil viimati haiguslehe võtsin. Küll ma selle viiruse läbi põeks ja terveks saaks. Aga pean mõtlema ka teiste peale. Näiteks mu enda vanemad on juba 60aastased, vanavanematest rääkimata. Olen nendega pidevalt telefonitsi suhelnud ja manitsenud pigem kodus püsima. Aitasin ka organiseerida, et toiduvarud tagatud. Tänapäeval saab kõik ka e-kanalite ning telefoni abil aetud.
Praeguseks on selge, et nakkus võib ilmselt levida ka peiteaja lõpus. Midagi pole välistatud. Kõige kindlam viis oleks, kui inimesed kodus püsiks. Kas nii tehakse? Mitu kolleegi on sotsiaalmeedias isegi avalikult postitanud fotosid, kus nädalavahetust naudivad. Ning mitte eraldatud metsatukas, vaid rahvarohketes kohtades. Näites üks on Stroomi rannas, pildil on näha, et jalakäijate teel temast vaid veidi eemal on ema lapsevankriga ja veel palju inimesi.
Ühel heal sõbral oli eile sünnipäev Tallinnas ühes pubis. Kas ta jättis ära? Ei. Rahvast tuli ilmselt küll vähem, aga vähemalt viis inimest ikka. Ühe kooliõe kontol aga nägin pilti, kus ta poseeris vanematekodus koos emaga ja rääkis, kuidas pühapäeval pannkooke teevad. Tore oleks see tavalisel pühapäeval, aga tema ema on ka üle 60 aasta vana ehk riskirühmas.
Vestlesin veidi aja eest ka ühe sõbraga, kel enda teada pole mingeid kokkupuuteid olnud nakatunutega, ta käis täna Kristiine keskuses. Ta kirjeldas, et seal oli tavaline puhkepäev, kliente ohtralt. Need söögikohad, mis lahti, seal jätkus sööjaid küll. Toidupoes olid pikad järjekorrad ja polnud üldse aru saadagi, et tänane päev kuidagi teistest eristuks. Oli inimesi, kel käes mõne tehnikapoe kilekotid - ikka parim aeg uus kohvimasin või blender osta. Oli ka noortekampu, kes nii-öelda hängisid.
Kogu selle olukorra juures ongi murettekitav, et valitsus võib ju pressiteateid saata ja manitseda, aga kõik algab inimesest endast. Meil pole võimalik panna igale inimesele, kes peaks olema karantiinis, jälitusseadet, veidi võiks hakata ka oma peast ja südametunnistusest.
Paraku paistab, et vähemasti praegu riiklikke soovitusi eiratakse. Ma loodan, et lisaks ööklubide ja spordikeskuste sulgemisele tuleb peagi ka suunis, et tõesti jääkski lahti vaid apteegid ja toidupoed. Sellest piisab. Tasub ka meenutada, et nakatumise kõrghetk pole veel sugugi käes. Ka oma lapsi rahvarohketesse kohtadesse lubades riskitakse liigagi paljuga. Eriolukord pole kõlav loosung, vaid seda peabki tõsiselt võtma.
