Eestlanna reis kirglikusse Egiptusesse: tema vahetuse lõppedes, võtsin tal käest kinni ja tõmbasin oma toa uksest sisse
Kunagi pandi mulle kaarte. Küsisin, kuidas oma elu armastuse leian. Kaardimoor vastas: „See juhtub ühel reisil, millega läheb midagi viltu”. Küsisin: „Kas see peab olema pikem või kaugem reis?” — „Ei, see võib olla ka paar peatust trammiga. Rääkides paljude inimestega vist kõige köitvamast teemast üldse — armastusest, olen täheldanud, et see kunagi mulle öeldud ennustus kehtib ka paljudele teistele. Armastus leiab meid tihti võõras keskkonnas ja võõra, hoopis teistsuguse taustaga inimese kujul. Enamus neist lugudest on pärit otse elust, detaile on muudetud äärmiselt vähe. Äkki tunned ära mõne oma sõbra, sõbranna, sugulase, kolleegi või hoopis kuulsa inimese?
See lugu juhtus viis aastat tagasi.
„Lähme Egiptusesse! Puhkame tõelises kuurortis!
Tead, nagu…, nagu sellised ilusad šokolaadikommid on need mehed seal…!” See oli mu klassiõde Katrin. Peaaegu iga meie viimase aja veiniõhtu lõpetuseks esines ta sellise tiraadiga. Katrin käib Egiptuses vähemalt kaks korda aastas. Ma aiman, et üheks oluliseks põhjuseks on keegi neist „šokolaadikommidest”. Ta on nimelt kergelt vindisena mõningaid vihjeid teinud. Katrinil on lõunamaise ja kuumaverelise armukese leidmiseks ka enam kui põhjust. Ta on üle kahekümne aasta koos Peetriga, Peeter aga on kogu aeg välisreisidel ning lisaks Katrinist pea kolmkümmend aastat vanem. Kui me mõlemad lõpetasime alles Kuressaares keskkooli, olid kõik Peetrist šokeeritud. Iidvana, noh. Nüüd on ka Katrin vananenud ning olles 39 nagu minagi, ei tundu 67-aastane šikk ja heas vormis Peeter tema kõrval enam kuidagi halvas mõttes silmatorkav. Nende kaksikud aga lõpetasid sel aastal keskkooli. Kahtlen, kas nende suhted enam ammu nii kirglikud on kui aastakümneid tagasi. Siis lõi Katrin kõik pahviks, suudeldes keskkooli lõpupeol lõõmavalt ja demonstratiivselt endast vanema, jõuka ja enesekindla olekuga härrasmehega…
Mina… Mina olen Katsi vastand. Tema läks kohe mehele, sai oma kaksikud, mõne aasta pärast aga omandas raamatupidaja kutse. Sellena on ta kõik need aastad vabakutselisena oma Tallinna äärelinnas asuvast, Peetri kinni makstud villast tööd ka teinud. Just nii palju, et jätkuks sõbrannadega veinitamiseks, elegantseteks ning alati seletamatult moest ees olevateks kostüümidekskleitideks, kosmeetikuks, juuksuriks, maniküüriks, eratreeneriks, psühholoogiks ning kümneteks esoteerilisteks kursusteks. Et teada saada, kes tema, Katrin, on.
Mina olen, nagu öeldud, Katrini vastand. Ma olen alati teadnud, kes ma olen. Ma olin muusikakoolis parim, sain tollal hoopis teise mõjujõuga välismaa konservatooriumisse sisse (välismaale, mõtelge!), tegin omamoodi karjääri nii Eestis kui Euroopaski… Mulle tekkis nimi. Mind teati. Ma pole küll esmatarbekuulsus, keda olete kõik Kroonika kaanel näinud, aga kahtlemata olete kuulnud mu nime.
Erinevalt Katrinist on mul olnud väga palju mehi. Mul on mõnikord kahtlus, et ma olen rohkem huvitava, intrigeeriva armukese tüüpi kui püsisuhte- ja pereelumaterjal. Ma olen loodud pigem kireks kui pikaks vinduvaks suhteks. Ja pean tunnistama, et eriti tihti on mul tekkinud lühisuhteid või suisa üheöökirgi välismaal, kontsertturneedel. Viikingivälimusega, tõsised skandinaavlased. Sügavate tumedate silmadega lõunaeurooplased, kes su komplimentidega üle külvavad. Kirglikud mustanahalised ameeriklased. Õrnad ja tundlikud mandlisilmsed asiaadid. Robustsevõitu, aga mehelikud venelased. Ma olen „tarbinud” neid kõiki. Korduvalt!
Nädal Egiptuse kuurortis pole minusuguse kosmopoliidi jaoks just unelmate reis. Aga pärast plaadi väljaandmist tundsin, et vajan puhkust. Sooja lõunamaa õhku. Päikest ja soolast vett. Eksootilisi jahedaid kokteile basseini ääres lamamistoolil. Ja võibolla ka väikest seiklust….
Katrin kadus kohe oma Muhammadi juurde, tundus, et see on neil mõlemal mingisugune püsiv kõrvasuhe. Nagu need naised, keda olen filmides näinud, kes sebivad kaugetel reisidel kohalike meestega, kes nende põhjamaiste „pruutide” külaskäiguks oma päris perekonnad minema komandeerivad, mõtlesin mürgiselt.
Mina aga sain kohalikelt meestelt rohkem tähelepanu kui vaja olnuks. Hüüded, vigases inglise keeles komplimendid, puudutused, siia-sinna (loe: sugulase kulla- või papüürusepoodi) rebimised… Olin kuulnud, et valgeid naisi peetakse siin kõiki rikasteks ja loodetakse teha eurooplannaga hea partii. Kasvõi sellisel distantssuhte tasandil, nagu Kats harrastas.
Esimese mustasilmse meesiluduse leidsin ühelt kitsalt tänavalt. Õigemini leidis tema minu, tõmmates mind kättpidi hoovi. Sõna otseses mõttes hoovi! See sõnatu loomalik kirg oli omamoodi võluv ja lasin kõigel vaikides toimuda, ise malbelt muiates nagu valgenahaline Seeba kuninganna.
Edaspidi ei öelnud ma pea ühelegi kenamale ligitikkujale ära. Selliseid seiklusi idamaistes tubades, varjulistes siseõuedes või majakeste katustel toimus nüüd iga päev.
Hotellis leidsime üksteist selle omanikuga, kes aegajalt oma valdusi peremehepilguga üle vaatas. Umbes kolmekümnene piltilus mees, egiptlase kohta pikka kasvu. Veetsime aega nii basseini ääres kui Hassani perekonna hotelli kõige luksuslikumas sviidis.
Õhtuti jalutasime linna peal ja Hassan rääkis mulle selle iidvana linnakese kõige põnevamaid legende. Tundsin end kohati nagu printsess araabia muinasjutust, keda tema prints oskab viia kõige meeleolukamatesse kohvikutesse ja autentsematesse vesipiibusalongidesse.
Nii see nädal läks, kuni reisi eelviimasel päeval vabandas Hassan ootamatult, et mingi töökohustuse tõttu ei saa ta minuga õhtustama minna. Idamaised hõrgutised ootasid mind küll hotelli restoranis, kuid üksi neid nautida polnud enam see. Tundsin kerget igavust ja hakkasin mõttes kodus ootavate kohustuste nimekirja tegema. Äkki tuhises restorani natuke räsitud välimusega ning samas ärritunud Katrin. Nähes mind, maandus ta mu lauda, tellis ühe silmapilgu jooksul meile kokteilid ja hakkas rääkima pikka ja tüütut lugu sellest, kuidas ta oma Muhammadiga just tülli pööras. Ausalt öeldes ei huvitanud see jutuvada mind kuigivõrd, jõin kiiresti oma jooki ja mõtlesin, et ma pole kogu reisi vältel alkoholi puudutanud. Eeldasin, et Hassanile kui moslemimehele see ei meeldiks, ja ma ei tahtnud teda provotseerida. Ega purustada seda õrna sidet meie vahel.
„Lähme sinna basseini äärde ja võtame veel ühed!” See kõlas nagu minu ja Katrini pika sõpruse refrään. „Võtame veel ühed!” Oma tavaelus joon ma tegelikult üsna palju ja tihti.
Mõeldud-tehtud. Vaatasin, et ka baarmen on tegelikult päris kenake, ja kahtlemata veel noorem kui Hassan. Meie pilgud kohtusid. „Komplimendid maja poolt,” ütles ta mitte kõige halvemas inglise keeles ja saatis mulle ühe eriti uhke ja värvilise kokteili. Kahtlemata ka kange.
Õhtu lõpuks, pärast väga mitut kokteili ning tema vahetuse lõppedes, võtsin tal käest kinni ja tõmbasin oma toa uksest sisse. Otse voodisse. Ahmed, nii oli selle 23-aastase põlevate suurte silmadega meesiluduse nimi, tundus mulle nii võluvalt noor ja rikkumatu. Ja kirglik!
Hommikul, õigemini varasel pärastlõunal ärkasin üksi, teda meenutamas vaid vaevumärgatav lohk padjal.
Võtsin aspiriini, määrisin end kokku kange päikesekreemiga ning jalutasin basseini äärde. Otsustasin veeta oma viimase päeva Egiptuses lihtsalt lamamistoolis lebades.
Ei saa öelda, et mu poole jalutav Hassan mind hetkel väga rõõmustanuks. Tundsin, et eksootilistest meeshurmuritest hakkan ka väsima, eriti kui nad pole nii noored, rikkumata ja värsked nagu Ahmed…
Hassan tuli ja embas mind, tõttöelda oli selles liigutuses omajagu omanditunnet. Siis pidi ta edasi tormama, et ajada oma hotelliomaniku igapäevaasju.
Kui ta läinud oli, märkasin baarileti taga põlevaid silmi ja kokkusurutud hambaid. See oli Ahmed, kes oli äkki sinna ilmunud ja jõllitas mind ülivihasel ilmel. Panin päikseprillid ette ja sulgesin silmad. Ärkasin vist tunni pärast, tundes külma puudutust vastu mu kätt. See oli suur kokteiliklaas, toojaks Ahmed. „Komplimendid maja poolt,“ sisistas ta läbi hammaste. Mul polnud vähimatki huvi selles Egiptuse seebiooperis osaleda või midagi selgitada. Tundsin, et pea valutab jälle. „Aitäh,” ütlesin külmalt ning imesin natuke kokteili. Tunni pärast oli klaas tühi ja minul äkitselt senise elu kõige hullem pohmell. Koperdasin oma tuppa ja jõudsin peaaegu voodini, kui pilt korraga eest läks.
Ärkasin selle peale, et valges kitlis tõmmu mees karjus mulle midagi kõrva. Mu käest tolknes tilguti ning mind tõsteti kanderaamiga parajasti kiirabiautosse. Kuulsin Katrini nutust häält: „Kuule, mis juhtus? Nad ütlevad, et sul on millestki tõsine mürgitus!”
Järgmisel päeval tuli mu palatisse kohalik politseinik. Pidin andma tunnistusi: mis mind seob Ahmediga, mida temaga täpselt eelmisel õhtul tegin, kinnitama, et enne teadvusekaotust olin joonud tema toodud jooki… Mulle selgitati, et noor Ahmed on paraku mürgikokteile saatnud juba mitmele tema vastu lahke olnud, nagu mu Saaremaa vanaema ütleks, eurooplannale, kes on tema nähes flirtinud ka mõne teise mehega. Sain aru, et teda ei suudetud kinni võtta, kuna mind hotellitoast leidnud Katrini kutsutud kiirabi sireene kuuldes oli Ahmed oma tööpostilt põgenenud. Ma toibusin haiglas ülejärgmise päeva lõpuni ja sain siis lennukile. Õnneks reisikindlustus aktsepteeris mu tõendit kohalikust haiglast, kus oli kirjas, et mul oli eluohtlik mürgitus tundmatust ainest.
Lennujaama saadeti mind politsei-eskordiga. Ma ei kavatse enam kunagi Egiptust külastada. Tegelikult soovitas sama kohalik politseinik, kelle suhtumisest nägin, et ta peab mind lihtsalt üheks Lääne litsiks. Kas tal on mõnes mõttes õigus?
