„Võistlus oli sellisel kujul esmakordselt ja õnnestus väga hästi. Hea oli nii võistluste korraldus kui ka võistluspaik. Osalejaid oleks vaid võinud rohkem olla,“ ütleb Pilt, kelle sõnul võistlus oli heaks proovikiviks enne 2. novembril Tartus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi.

Milline teie päev välja näeb?

Teen ühe trenni päevas ja kuus trenni nädalas. Varieeruda võib trenni pikkus olenevalt sellest, kas võistlused on lähenemas. Enne võistlusi lisan trenni lõppu aeroobse treeningu ja nii venib trenn pikemaks.

Igapäevaseks on kujunenud jalgsi tööle käimine. See on ülihea aeg iseendale, samuti looduse nautimiseks. Head rutiinid on paika loksunud ka söögi- ja vahepalade aegade osas. Isegi tee- ja kohvipausid tööl on enam-vähem paigas. Nii nagu ka lõunane tiir majast välja väikeseks liigutuspausiks.

Lähtun mõttest: „Muuda sihipärane harjutamine enda jaoks harjumuseks. Rutiin on hädavajalik, kui meil on vaja millegi raskega toime tulla. Kui meil on harjumus harjutada, ei pea me harjutamise alustamisele enam mõtlema.“

Mis vanuses oleks hea alustada bodyfitnessiga?

Alustada võib kindlasti juba noorte- või juunioridevanuses (18-23), aga arvestada tuleb sellega, et võistlema jõudmiseni tuleb siis ikka mõned aastad kindlasti aega varuda. Lihas ei kasva nii kiiresti, kuigi noorena ja alles alustades on areng märkimisväärne.

Samas on natuke hilisem algus isegi õigem. Siis on inimene reeglina juba mingit sporti teinud, kujunenud on harjumus treenida ja tihti saadakse lavaküpseks kiiremini. Suutlikkus korralikult treenida ei tule üleöö.

Selle alaga alustada ei ole kunagi hilja. Mida vanem oled, seda vähem on väliseid segajaid ja konkureerivaid tegevusi.

Kuidas on seotud sporditegemine ja vanus?

Peaaegu kõigil aladel on seenioride vanuseklassid, milles võistelda. Kui tervis korras ja tahtmist on, siis mingit ealist piiri pole. Kindlasti on osadel aladel sobilikum ka eakamana tugevamalt treenida ja võistelda. Kulturism-fitness on üks nendest.

Selle ala harrastamine teeb luud tugevamaks, hoiab lihasmassi ja annab ka elujõudu juurde. Tuleb vaid jälgida, et endale liiga ei teeks ja noortega võidu jooksma ei hakkaks.

Mis vanuses spordiga harvem peaks tegelema?

Öeldakse, et juba alates 35. eluaastast taastumine treeningutest halveneb. Siis tuleks harvem treenida, teha kergemaid treeningnädalaid vahele ja jälgida, et organism oleks taastunud. Aga kindlasti on see individuaalne ja oleneb ka eelnevast treenitusest. Ise olen eluaeg sporti teinud ja eriti koormust langetama ei ole pidanud vanuse kasvades.

Kas vanusega kuidagi muutub võistluste ettevalmistus ja toitumine?

Kindlasti on ettevalmistus järjest raskem, kuna ainevahetus aeglustub, taastumine halveneb. Aga kui targalt treenida, oma keha kuulata ja kui karmide dieetidega ei ole ainevahetust ära rikkunud, siis pole hullu midagi. Ise olen proovinud nii tegutseda, et mingeid ektreemsusi trennide ega toitumisega ette ei võta. Ei aja taga maksimumraskusi treeningutel ja ei pea mingeid imedieete. Treenin enesetunde järgi ja võistlustevahelisel perioodil ennast 10 kilo raskemaks ei söö. Siis on ettevalmistus lihtsam.

Meil kõigil tulevad ette piirid nii ande kui ka võimaluste poolest. Ent tihedamini, kui me arvatagi oskame, on need piirid meie enda seatud.

Mitte jõhkralt ja jõuliselt enda kurnamisele kuluv tundidearv ei ole see, mille poole püüelda. Tähtis on hea kvaliteet, läbimõeldud püüdlemine treeningeesmärkide poole.

Ühiskonnas valitseb arusaam, et peale teatud vanust ei sobi naisterahval enam end paljastavalt näidata. Kuna meie alal võistlemine seisnebki bikiinides enda näitamises, siis võistlusolukorras on minu arvates see igati sobilik nii kaua, kui suudad vajalikku võistlusvormi näidata. Loomulikult ei sobi soliidses vanuses inimesel (ja minu arvates ka teistel) end igal pool paljastavalt eksponeerida. Mulle isiklikult ei meeldi see sotsiaalmeedias leviv võidujooks kõige paljastavamate piltide suunas. Isegi kui tegemist on noore ja kena inimesega. Kui rannas on sobilik kõigil käia vaatamata vanusest ja kehalisest vormist, siis miks mitte selleks spetsiaalselt ette nähtud võistluslaval.

Kas see on haigus, et kui ühe korra lavale lähed, siis sellest ei saa enam lahti?

See kipub paljude puhul nii olema, aga mitte alati. Lavalaudadelt on aastate jooksul läbi käinud väga palju võistlejaid, aga paraku paljud piirduvad ühe-kahe võistlusega. Head tulemused ei tule kiiresti ja dieet enne võistlusi on raske. Samuti nõuab võistlemine täielikku pühendumist ja ressursse ning paljud valivad siiski muu elu: pere, töö ja rahateenimise, õppimise, reisimise, üritused jne.

See, kes saavutab vähe, peab ohverdama vähe; see, kes saavutab palju, peab ohverdama palju; see, kes tahab saavutada kõrgelt, peab ohverdama ohtralt.

Kuidas karjäärist loobumine käib?

Minul oleks kindlasti ammu aeg lahkuda. Ja huvitav, et just sel sügisel mul mõtted sinnakanti ka kisuvad. Enne selle aasta MM-i saan 55 ja oleks ilus sellega punkt panna. Nagunii olen nii Eesti kui ka välisvõistlustel viimasel ajal olnud kõige vanem osavõtja naistest. Ja naistele on vanuseklasse väga vähe, bodyfitness 45+ vanusele ongi viimane. Nii et ka oma vanuseklassis võisteldes olen osadest juba 10 aastat vanem.

Peab ka sellele mõtlema, et pealtvaatajatel ja kohtunikel ei ole huvi nii vanu võistlejaid laval näha. Lavalaudadele ilmub ju järjest noori ilusaid bikiinifitnessi võistlejaid.

Muidugi, kui treenimist ikka jätkata, siis lihased ei kao kuhugi ja saab alati ringi mõelda ja taas võistlusteks valmistuda. Selles mõttes ei pea lõplikku punkti panema. Kindlasti ei ole mõistlik päevapealt ka treenimist lõpetada. Usun, et teen täpselt nii kaua, kui see mulle rõõmu valmistab ja enda seest tulevat motivatsiooni leian.