Nood hallid ajad, kui abielus olemata seksimise eest karmilt karistati, on vähemasti meie mail küll tänaseks möödas. Aga see ei tähenda sugugi, et seksi saab muidu ja niisama. Ei. Kõigel on hind. Ka seksil. Ma ei räägi siinkohal prostitutsioonist, vaid hinnast, mida maksavad seksi eest harilikud, n-ö korralikud inimesed.

Korralikud inimesed eelistavad juhuseksile püsisuhet. Aga see pole nõnda mitte suure „korralikkuse“ või sündsuse või jumal teab millise muu silmakirjalikkuse pärast, vaid palju proosalisemal põhjusel: nõnda on mugavam ja odavam.

Suvalise mehe või naise ärasebimine võtab palju aega ja energiat, mida tänapäeva inimesel sageli lihtsalt ei ole. Muidugi, seksile eelnevad meeldimismängud võivad olla väga köitvad, ent kätkevad riski, et tegelikule eesmärgile ei jõutagi. Alt ära hüpanud potentsiaalse partneri peale kulutatud ajast — sageli ka rahast — võib olla tuline kahju.

Partneriga koos elada on muidugi igavam, aga samas tublisti turvalisem. Haiguste eest kooselu ei kaitse — ikka pannakse kõrvalt –, aga vähemasti on mees või naine üldiselt käeulatuses, kui isu peale tuleb. Teadmine, et seksi saab siis, kui ise tahad, mõjub inimesele rahustavalt ja lõõgastavalt nagu seks isegi. Rahulduse saamiseks ei pea ülearu vaeva nägema.

Muidugi, tavaliselt vähendab kooselu seksisoovi. Kuuldavasti leiduvat paare, kes elavad küll koos, aga üldse ei seksigi. Mõned hakkavad sel puhul sonima mingitest vaimsetest väärtustest, teised tunnistavad ausalt, et lahku ei minda eelkõige vara jagamise raskuste pärast. Siiski elavad paarid koos eelkõige valdavalt seksi pärast ning kõik muu tuleb pärast seda ja selle tõttu.

Näiteks lapsed. Avalik arvamus eeldab, et kui mees ja naine elavad koos ja teineteisega magavad, siis peaksid nad millalgi ka taastootmistööle asuma ehk paljunema. Enamik nõrganärvilisi allubki sellele survele ning sigitab lapsi. Suur osa paaridest kahetseb seda kibedalt, sest mõttetumat investeeringut kui lapsed on raske ette kujutada.

Võite ju loota, et lapsed on teile vanaduspäevil toeks ja abiks, tulevad külla ja pakuvad seltsi. Ah, jätke järele. Lapsed tulevad, kuni teil on, mida neile anda. Eelkõige raha. Selleks päevaks, mil papp otsas on, võite ka oma võsukeste nimed unustada. Isegi kui nad teie vanadekodusse pistmise kinni plekivad, kohtute nendega parimal juhul taas oma matustel, mil nad kergendustundes teile kolm peotäit mulda hauda järele viskavad.

Ent isegi need paarid, kellel õnnestub lastesaamist avalikule hukkamõistule vaatamata vältida, maksavad regulaarse seksi eest teineteise talumise ränka hinda. Päeval, mil seks muutub rutiiniks, märkate äkki, et mees või naine ei ole tegelikult sugugi nii ihaldusväärne, kui tundus enne esimest voodisseminekut. Teil veab, kui ta ei osutu lausa talumatult vastikuks.

Igapäevane kooselu tõendab täies halastamatuses, et enamik inimese nn argielust võiks tegelikult kulgeda teiste silmade eest varjatult. Koos elavad paarid on aga pidevalt sunnitud nägema, kuidas kaasa susside lohinal vannitoa või WC poole kaapsab, ning kuulma, mida ta seal ette võtab. Nad näevad teineteist söömas ja magavana; tüdinuna, vihasena, haigena.

Abielu ja perekond hävitavad tavaliselt indiviidi sära ja kordumatuse nii põhjalikult, et taastumiseks on vaja aastaid. Lootus iseend seksiorjusest vabaks osta on aga vähestel, sest enamikul lihtsalt puudub julgus valida vabadus. Seetõttu on enamik inimesi end mõistnud abielu ja perekonna ahelatesse, makstes nõnda ränka hinda vastastikuse rahulduse eest.