Abort ja sõnadesse valatud lein

Iga valu on kantav, kui valad selle sõnadesse või räägid sellest teistele, on öelnud kirjanik Isak Dinesen.
Kui räägitakse abordist, kuuleme enamasti poolt- ja vastuargumente, õigustusi ja etteheiteid. Ent sageli jääb märkamatuks üks väga vaikne hääl, mida peaaegu ei kostagi. See hääl on täis hingevalu, kannatust, leina ja süütunnet. Sellel häälel ei ole ühte nägu, sest see kuulub tuhandetele naistele, kes on teinud aborti ning kes kahetsevad seda rohkem kui midagi muud oma elus.

See hääl kuulub naistele, kes tihti ei tea, kas nad on pro-life või pro-choice, kuid kes teavad liigagi hästi, et ühiskond peaks teadvustama abordiga kaasnevat pikaaegset ja rasket hingevalu.

Tõepoolest tundub, et tihti ühiskond ei tahagi seda häält kuulda ― lihtsam on abordist tulenevat valu ignoreerida, kui aidata abivajajail seda kanda ning sellest üle saada.

Nii ei ole traumeeritud naiste häälele olnud pikka aega kohta ― tulenevalt teema emotsionaalsest iseloomust, häbist ja survest hoida perekonnasaladusi („ära räägi”, „mida küll inimesed meist arvaksid?”); tulenevalt soovist mitte olla sildistatud kui eksinu või viriseja.

Siiski oleks juba ammu aeg see hääl kuuldavaks teha, anda valule sõna ning astuda nõnda mõistmise ja paranemise teele. Jagatud muret on alati kergem kanda ― kõige raskem on teadmine, et oled oma vaevas üksi.

Tiina: „Nii palju tundeid ja emotsioone, kõik lukustatud minu mõtte ja südame salajastesse keerdkäikudesse! Kuid leian tuge mõttest, et ma ei ole ainuke, kes peab seda valu kandma.

Mind aitab teadmine, et teistelgi naistel on samad mõtted ja tunded. Tänan, et leiate aega kuulata naisi nagu mina, kes tunnevad end üksikuna maailmas, mis ei suuda mõista valu, meeleheidet ja süütunnet, mille abort enesega kaasa toob.”

Valentina: „Oma loo üleskirjutamine, et saaksite seda lugeda, on aidanud mul vabaneda painajatest, mis mind piinavad. Aastaid arvasin, et keegi ei mõistaks mind niikuinii ja et mul ei olegi sellest kellelegi rääkida.”

Linda: „Oma kogemustest kirjutamine on olnud parim (ja tõtt-öelda ka ainuke) teraapia, mida olen 17 abordijärgse aasta jooksul saanud … Olen juba aastaid tahtnud oma valu maailmale teatavaks karjuda.”

Vähem tähtis pole see, et oma lugu teistega jagades on võimalik hoiatada teisi naisi valikute eest, mis on lõhkunud väga paljude elu. Sageli otsustavad naised abordimõttest loobuda just pärast teiste pöördeliste kogemuste teadvustamist.

Seega annab valu jagamine tihti jõudu sarnase valiku ees olevatele naistele hetkeemotsioonide survele vastu seista ning oma südamehääl maksma panna.

On aeg, et ka ühiskond teadvustaks, et abort ei ole sageli naiste endi valik, vaid nende, kellelt keerulises olukorras kõige enam tuge ja head nõu otsitakse — abikaasa, kallima, vanemate või teiste lähedal seisvate inimeste.

Abordi põhjustatud valu kannavad aga naised sageli üksinda.

Aastal 2006 tegi Eestis aborti 11 625 naist. Ja igal järgneval aastal teevad selle valiku veel kümned tuhanded naised ― seejuures aimamata, millise südamevalu see kaasa toob.

Selleks, et oleks üha vähem neid, kes peavad abordi kurva kogemuse osaliseks saama, palub Elukultuuri Instituut kõiki, kel on abordiga seotud isiklikke kogemusi, neid jagada.

Kogume lood raamatusse ning teeme need kättesaadavaks ka 2008. aasta alguses valmiva internetiportaali abort.ee vahendusel.

Oleme südamest tänulikud kõikide lugude eest, sh ka meestelt, kellel on kokkupuuteid abordi valusa reaalsusega.

Et elupooldavat maailmavaadet ühiskonnas levitada, ootame lugusid ka nendelt, kes otsustasid välisest survest hoolimata mitte aborti teha, kes otsustasid ilmale tuua puudega lapse, kes lapsendasid ning keda lapsendati ja mis tahes muid teemakohaseid lugusid.

Elukultuuri Instituut jätab endale õiguse kogutud materjali keeleliselt toimetada.

Kõigil, kes soovivad oma lugu jagada ning nõnda ka teisi inimesi aidata, palume kirjutada Elukultuuri Instituudile aadressil Vene 31, 10123 Tallinn või e-posti aadressil [e-mail]. Samuti võib ühendust võtta telefoni teel: 56 456 317 (Maria Madise).

Lugusid ootame 1. novembrini.

Kui on neid, kes on nõus rääkima oma kogemusest vahetult, oleme valmis lugusid salvestama intervjuudena. Neile, kes vajavad oma loo kirja panemisel abi, saadame küsimustiku, millele kirjutades võib toetuda.

Elukultuuri Instituut kinnitab, et saadetud lugusid ei kasutata muul kui ülalkirjeldatud eesmärgil ning lugude autoritesse puutuvat informatsiooni ei edastata ühelegi kolmandale isikule. Saadetud loo juurde palume märkida, kas soovite loo avaldada oma nime või pseudonüümi all.

Iga lugu ja julgus seda jagada võib päästa elusid ning säästa inimesi eluaegsest kahetsusest.