Jaan meenutab esimeste päevade liigset agarust. “Kuna Salmeli on pudelitoidul, saime sünnitusmajast kaasa täpsed juhtnöörid. Pidime talle süüa andma iga kolme tunni tagant. Esimesel päeval pidi korraga andma 20 milliliitrit, järgmisel päeval 30 milliliitrit ja nii edasi 110ni välja. Läksime koju ja hakkasime beebile aina toitu pakkuma. Kuskil 60–70 milliliitri juures Salmeli enam süüa ei tahtnud ja meie olime sabinas — laps ei toimi vastavalt juhistele.”

Adeele lisab, et täpsust taga ajades oleksid nad tütrele äärepealt toidutrauma tekitanud. Õnneks tõi ämmaemand Minni-Triin Kasemets, kes oli neile toeks ka pärast haiglat, noored vanemad maa peale, tuletades meelde, et igaühel on vahel väiksem ja vahel suurem isu. “Sel hetkel lõi mul klapi eest ja mõistsin, et beebi on ju ka inimene!” naerab Adeele.

Salmeli ja pudelitoit oli noortele algul valus teema. “Muidugi tean, et rinnapiim on beebile parim, aga meditsiinilistel põhjustel pole see meie tütrele hea lahendus,” selgitab Adeele. Ta ei taha neid põhjusi lahata, sest püüdes leida alternatiivi, seisid nad silmitsi olukorraga, et ükskõik kust nad pudelitoidu kohta infot ei otsinud, kõikjal loeti epistlit, kuidas “õige ema” annab rinda. “Ja kui jõuadki kohani, kus on juttu pudeliga toitmisest — see on omaette teadus, nagu ka imetamine –, räägivad kaks esimest lõiku jälle, et rinnapiim on lapsele parim. Ma tean ju seda, aga ma ei tulnud selleks siia lehele!” räägib naine nördinult.