Adik Levini avalik kiri

 (146)
Adik Levin
ETA FOTO

Austatud Delfi lugeja! Lugesin kommentaare Aleksander Laane artiklile (vt. Alasti tõde varjatud toidutalumatusest). Mõned küsivad, miks ei ole mina seda artiklit kommenteerinud. Ma püüdsin seda teha kohe peale artikli ilmumist ajalehes. Kahjuks ei pidanud Terviselehe toimetus vajalikuks avaldada minu avalikku kirja.

Ma olen oma oponentidega nõus, et probleem on keeruline ja suhteliselt uus meile kõigile ning see vaidlus peaks toimuma spetsialistide vahel.

Olen ligi 40 aastat olnud arst, kes on tegelenud ka sotsiaalprobleemide lahendamisega ning ma tunnistan, et minu praeguse tegevuse nõrgim punkt on see, et see on muuhulgas äriidee. Kahjuks ei toeta meie ettevõtmist Bill Gates ja selleks, et inimesi aidata, tulebki selle eest ka maksta. Kas perearsti teenus on meil tasuta? Muidugi mitte. Meie tsiviliseeritud maailma tervishoiu süsteemis ei ole mitte midagi tasuta.

Avalik kiri

Terviselehe vastutavale väljaandjale härra Aleksander Laanele.

Lugesin Teie ajalehes ilmunud materjale varjatud toidutalumatusest. Tõesti on tore, et just Terviseleht on võtnud vaevaks lahti rääkida varjatud toidutalumatuse probleemi.

Teie materjalidest jääb mulje, et kaasaegne nõnda nimetatud “normaalne toitumine”, mis soovitab kõigile “harju keskmist”, on kõikide poolt maailmas üheselt aktsepteeritud ning teisi arvamusi ei tohigi olla. Juhul, kui keegi tuleb ilmavalgele mõne teise ideega, siis tembeldatakse see suund kohe ebateaduslikuks äriideedeks.

Aga miks meil siis praegu plahvatuslikult suureneb diabeedi, paljude krooniliste ja teiste haiguste hulk? See on ju siililegi selge, et toitumisel on siin kindlasti küllaltki suur roll. Siit lähtudes: kas ei tundu, et Teie poolt soovitatud “normaalne toitumine” on hakanud jalgu jääma ja seab kahtluse alla tõed, mida on püütud meile sisendada paljude aastate jooksul? Loomulikult peaks see praegusel momendil olema spetsialistide vaidluse teema ümmarguse laua taga, aga mitte ajalehe veergudel.

Missugune oleks siis väljapääs? Muidugi mitte “normaalse toitumise” kontseptsiooni julmas pealesurumises meile kõigile. Julgen väita, et individuaalne lähenemine iga inimese toitumisele on kindlasti perspektiivne tuleviku suund. Samas ei ole selles midagi uut, sest selle probleemiga tegeles juba enne meie ajaarvamist doktor Hipokrates.

Tol ajal oli inimese toiduvalik piiratud. Kaasaja tsiviliseeritud maailmas on toidu hulk plahvatuslikult suurenenud, kardinaalselt on muutunud ka toidu kvaliteet. Just need kaks faktorit (aga ka mitmed teised) on asetanud suure kahtluse alla nõndanimetatud “normaalse toitumise” kontseptsiooni. Isiklikult julgen väita, et just selline, “harju keskmise” toitumise mudel ongi toonud plahvatusliku diabeedi ja krooniliste haiguste hulga suurenemise. Seetõttu on loogiline, et inimkond otsib väljapääsu tekkinud olukorrast ja loomulikult on üheks võimaluseks individuaalne lähenemine igale inimesele, varjatud toidutalumatuse kontseptsioon.

Oma materjalis toote ära IgG ELISA, ALCAT ja teiste testide nimekirja ja tembeldate nad ühe pitsatiga mitte teaduslikeks ning nimetate arste, kes neid meetodeid kasutavad, arstideks-müügimeesteks. Selline käsitlemine on pehmelt öeldes ebaeetiline ja äärmiselt ebakompetentne. Mõned selgitused minult.

Kaasaegse varjatud toidutalumatuse uuringud said alguse eelmise sajandi 30-ndatel aastatel, mil ei olnud aga veel laboratoorset lähenemist sellele probleemile. Alles 1980. aastal patenteeriti USAs ALCAT test (Antigen Leukocyte Cellular Antibody Test, www.alcat.com). Mitmes publikatsioonis on ära toodud selle testi kõrge efektiivsus.
90-ndatel aastatel töötati Inglismaal välja NuTron-Test, hiljem NOVO- Test), www.nutron-international.com).

Paralleelselt rakuliste uuringutega on välja töötatud ka immunoloogiline test nimetusega York-test (IgG ELISA — Delayed Food Allergy Testt, www.yorktest.com), Venemaa Meditsiiniakadeemias aga test, millega uuritakse inimese vereseerumis IgG4 reaktsiooni toiduainete ekstraktidele.
Iga aastaga suureneb üle maailma uuringute hulk ja varjatud toidutalumatusest on välja kujunemas uus perspektiivne suund profülaktilises meditsiinis üle maailma.

Loomulikult ei ole see edasiliikumine lihtne. Selle eredaks näiteks on Prime-Testi saatus. Tõepoolest, see test ei oma sertifikaati USAs, kuid näiteks Itaalias ja mõnedes teistes EL riikides on antud õigus teda kasutada.

Teie artiklis on palju viiteid USAle. See on tõsi, et selles riigis on kõige rohkem Nobeli preemia laureaate bioloogia ja meditsiini vallas. Reaalne elu on aga selline, et teadus ei ole oma riigi kodanikke üldse aidanud. Selle tõestuseks on see, et 60% elanikkonnast on ülekaalulised ja 30% rasvunud. See ühiskond on haige, tänu millele õitseb aga farmaatsiafirmade äri. Farmaatsiatööstus on oma kasumite poolest möödumas juba relvatööstusest.

Teie artiklis korratakse kümneid kordi seda, et varjatud toidutalumatuse uurimine on äri. Paraku elame me turumajanduses, kus igas valdkonnas võimutsevad ärilised mehhanismid. Ka meditsiinis. Küsimus on muidugi selles, kas see äri on eetiline.

Erapooletu uuringu tulemus näitab, et positiivselt hindavad meie programmi 84% küsitletutest. Julgen väita, et kui oleme aidanud 84%, siis on siin raske vastu vaielda meie suuna õigsuses. Kuid tasuta konsulteerida ei saa, samuti tuleb maksta analüüsi eest. Viimane ei ole lihtsalt kallis, vaid meie jaoks väga kallis. Kuid diagnoosides varjatud toidutalumatust, investeerib inimene oma tervisesse ja parandab tunduvalt oma elukvaliteeti. Arvan, et paljud ravimid nii suurel hulgal patsientidel nii kõrget positiivset tulemust ei anna. Ja mis on vaieldamatu, positiivne tulemus saabub meie puhul ilma ravimeid kasutamata!

Te kirjutate — vaatame, mis saab olema paari aasta pärast. Isiklikult minul on alustamisest möödas kolm aastat ja ma tunnen ennast hästi. Mul jätkub palju energiat, et kaitsta seda suunda kõikide meetoditega, mis on eetilised ja minu poolt vastuvõetavad.

Esimene reaktsioon uuele on tavaliselt selline: see on utoopia, see ei ole teaduslik, see on järjekordne äriidee jne. Vaatleme nüüd veel kogu protsessi filosoofiliselt. Tegelikult räägib ju Teie artikkel sellest, et toimub kokkupõrge uue ja vana vahel. Elus on aga nii, et kui keegi tuleb välja mõne mittetraditsioonilise ideega, toimub kindlasti selle probleemi torpedeerimine kõikide huvigruppide poolt igas meie eluvaldkonnas. Selleks, et uut lähenemist ühiskonnas aktsepteeritakse, on vaja aastaid, vahel tuleb oodata isegi põlvkondi.

Järgmises faasis ütlevad inimesed: selles suunas ikka midagi on, kui abi on saanud nii paljud inimesed.
Kolmas etapp on aga selline: see suund on õige ja seda aktsepteeritakse kogu ühiskonna poolt.

Lähtudes Teie artiklitest, oleme meie praegu protsessi esimeses faasis. Loomulikult on praegu selle suuna vastu mitte ainult mõned akadeemilised ringkonnad, arstid, kes ei ole sellega veel tutvunud, vaid ka farmaatsia- ja toiduainetetööstused ning paljud muud tegevusalad, kellede huvisfääri ehk kelle “liivakasti” oleme meie tulnud tegutsema.

Uue ja vana vahel käibki alati võitlus, kuid arvan, et need vaidlused peavad olema konstruktiivsed ja kõigepealt spetsialistide vahel. Õnneks ei ole me Eesti Vabariigis ainukesed. Meie toitumise alasel Grand Old Ladyl, emeriitprofessor Selma Teesalul ilmus lähipäevadel uus raamat “T0ITUMINE TÕHUSALT JA INDIVIDUAALSELT IGAS EAS”. Seega pooldavad individuaalset lähenemist toitumisele mitte ainult paljude teiste riikide spetsialistid, vaid ka meie korüfee ning teised probleemiga kursis olevad arstid.

Lõpetuseks. Härra Aleksander Laane, ma aktsepteerin Teie poolt allakirjutatud ja publitseeritud materjale Teile kuuluvas lehes. Millega ma aga nõus ei ole, on see, et Teile kuuluv ajaleht ei aktsepteeri teisi arvamusi. Ühes demokraatlikus riigis peaks isegi nii väike ja vähetuntud ajaleht olema palju tolerantsem ja inimlikum.
Te kirjutate, et kaitsete paljude inimeste huve. Olge paindlikum ning arvestage sellega, et igal inimesel on valikuvõimalus ning seda ei dikteeri kunagi taoline kirjutis, mida Teie oma allkirjaga olete avaldanud Teile kuuluvas lehes.

Lugupidamisega,

Meditsiiniteaduste Doktor
Adik Levin,
OÜ Role Juhatuse liige