Kord oli Elina teel Tallinnast Tartusse, kui sai kõne vere keskusest. Jalamaid käskis Elina sõbral auto ringi pöörata. “Ei saa mõelda, et las keegi teine teeb,” ütleb ta. “Mis siis, kui mul endal on ükskord verd vaja?”

“See on väga lihtsaks tehtud võimalus, kuidas oma lähedast aidata,” sõnab Elina, kes ise tunneb end veel mitu päeva pärast vereandmist värskemana, justkui oleks kusagilt saanud tubli annuse energiat. Elina hoolitseb selle eest, et ka tema vaim oleks enne verekeskusesse minekut puhanud. “Olen seda meelt, et veri pole üksnes eluks vajalik vedelik, vaid sellega kanduvad edasi ka mõtted ja energia.”

Kallis lugeja, kas sina oled kunagi doonoriks olnud?