“Veel üks aasta ei ole enam iseenesestmõistetav. Kui oled 15, 25 ja 35, on see iseenesestmõistetav, aga mingil hetkel tänad, et anti veel üks aasta,” möönab mees. “Mõni nädal tagasi tekkis mul mõte, et ongi käes aeg, kus kõik on viied — 55! Kõlab ju toredasti — kõik viied!”

Andres kinnitab, et elu kaduvus on tema kõrval alati kaasas käinud. “Tunnetasin seda teravalt, kui olin noor isa ja jäin 31aastaselt vanimaks Dvinjaninoviks — suri mu ema,” meenutab ta. “Olin vanim, kelle poole vaadati, ja ma pidin otsustama. Kui mu isa suri, olin üksteist. Kui isa on sinu sünni hetkel 68aastane, siis nii palju kui mäletan, mõtlesin lapsena kiirabiauto sireene kuuldes, kas isaga on midagi juhtunud ja kui on juhtunud, kas hullusti. See oli minu hirm.”