Anne, lugesin ühest su intervjuust — see oli vist eelmise juubeli paiku tehtud –, et sa pole enda arvates elus midagi saavutanud. Tõesti?

Anne: “Ma olen ju elanud täiesti tavalist elu. Kui tegeleksin ainult näitlemisega, oleks võib-olla läinud teisiti, aga mind huvitavad nii paljud muud asjad. Käin tikkimis- ja õmblustrennis, vahel kaevan natuke mulda… Mul on põnev, kui teen natuke üht ja natuke teist! Ma ei tea… Võib-olla olen valesti elanud?”

Tütar Saara sekkub: “Kuidas valesti? Kelle arvates?!”

Anne: “Nooremana tundsin väga tihti, et keegi jälgib mind — surnud isa või surnud vanaema või… Et enne iga käiku pean kellelegi aru andma, miks ma niimoodi teen. Minu kõige suurem viga on vähene enesekindlus. Kui ma teatris midagi teen, siis ka kogu aeg jälgin, kuidas teised reageerivad: proovin aru saada, kas läks hästi või halvasti. Kui keegi mind k i i d a b, siis tavaliselt ma seda ei usu! Hakkan kahtlema, miks ta kiitis, otsima mingit tagamõtet.”

Loe Saara ja Anne lahedat vestlust Eesti Naisest!