Ärge toitke mind tasuta!
Ja mitte sellepärast, et mõtleksin oma kaalule. Vaid mul hakkab siis kõht valutama. Nii ongi. Ja sellepärast pean ma naeratavale müüjale ütlema ei, ja aitäh. See on muidugi tema tööülesanne, mind edasi meelitada. Nüüd hakkab ta rääkima selle uue ma-ei-tea-mille imelistest omadustest. Tore, andku mulle tükk kaasa ja ma söön seda õhtuks. Aga mitte püstijalu poes.
Ja kui mul oleks näiteks mingi toitumishäire, mille puhul see ootamatu nokatäis vallandab päevi kestva õgimishoo?
Muidugi võib alati viisakalt keelduda ja korras. Aga miks ma ei saa poes rahulikult OSTA? See maitsmisetrikk on ju puhas reklaam. Piirdugu see ometi teleri, raadio ja arvutiga, miks ma pean poes füüsiliselt reklaamiga võitlema, kulutama sellele oma mõtteid, sõnu ja liigutusi?
Liigutusi selles mõttes, et viimasel ajal olen hakanud sellistest maitsmiskohtadest ettevaatlikult eemalt mööda loovima. Et müüjad mind jumala eest ei näeks, varrukast haaraks ega enda juurde tiriks. Kui see neil korda läheb, olen peagi kaks tundi kõhuvalu käes kõveras.
Aga ega poes ainult süüa tasuta saa. Vahel on papptaldrikukeste asemel papptopsikud. Ja sinna valatakse teate mida? Eks ikka veini! Või muud alkoholi, mida ma peaks pudelite kaupa ostma tormama, niipea kui olen papptopsist lonksukese võtnud.
Ma ei tahagi väita, et pisut ootamatut alkoholi mind ära tapaks. Aga kui ma olen autoga? Kui olen imetav ema? Kui ma võtan ravimeid, mis välistavad samaaegse alkoholimanustamise? Kui mulle on igasugune alkohol mis tahes muul põhjusel absoluutselt vastunäidustatud? Siis ütlen jälle lihtsalt ei?
Muidugi! Aga selles polegi probleem, et mina või keegi teine, kes ei taha, ei suuda ei öelda. Probleem on selles, et ma lähen poodi OSTMA ega pea seal kindlameelselt hakkama oma tervise eest võitlema. See on ootamatu ja ülekohtune.
Aga kõige hirmsamast tasuta pähemääritavast ollusest ma polegi veel rääkinud. Seda on juhtunud päris mitmes suuremas poes. Aga pruugib vaid ühe Tallinna kesklinna suure kaubamaja allkorrusel kõndida, kui sinu poole sirutub kindlasti käsi, mis PIHUSTAB SULLE PEALE PARFÜÜMI!
Esiteks. Kui ma olen ennast kodus just hoolikalt lõhnastanud, et minna mingile vastuvõtule või tähtsale kohtamisele, ja saan äkitselt kaela täiesti suvalist lõhnavett? Terve õhtu on rikutud, eks ole.
Teiseks. On lõhnu, mille peale hakkavad mu silmad vett jooksma. Millega ma olen ootamatu lõhnapiserduse ja sellele järgneva pisaravalamise ära teeninud? Hea, kui see lausa silma ei lähe.
Kolmandaks. Parfüüm on välimuse viimistlemise tipp, eks ole. Lõhnamälu on inimesel väga pikk ja salakaval, lõhnad tekitavad meis igasuguseid tundeid. Kui tahame millegi järele lõhnata, valime seda lõhna kaua ja hoolikalt. See peab klappima meie „minaga“ või sellega, milline see „mina“ meie arvates võiks teistele paista. Seega on ootamatu sahmakas ei-tea-mis lõhna peaaegu nagu näkkusülitamine. Kui ma tahan lõhna osta, olen täiesti võimeline poes ise pudeleid nuusutama.
Ja uusi toidukaupu ostan ka kindlasti. Kui meeldivad, küll siis ostan veel. Pole vaja mingit uut saia mulle poes suhu toppida. Ärge toitke mind tasuta!
