Henry nendib, et nende peres ei ole veel isadepäevi palju tähistatud, sest ei ole kauges minevikus see aeg, kui laste lemmiktegevuseks oli akna lakkumine ja kõikmõeldavate asjade suhu panek, mis diivani alt välja urgitseda õnnestus. “Kuid Karl-Erik, Hendrik ja Katriin on igal aastal midagi enda kätega mulle teinud. Peamiselt joonistanud ja see on olnud suurepärane. Nii joonistuste saamine kui ka siis selgitusprotsess, et mida pildil kujutatud on.” Tema sõnul mäletab ta siiani kõiki üllatusi, mis lapsed talle isadepäevaks teinud on.

Lisaks kingitustele oleks tema meelest tore isadepäeval terve perega aega veeta ja teha midagi vahvat, sest sellel päeval peab juures olema eriline maik. “Kasvõi läheme jalutama kusagile üheskoos ja kuulame, kuidas lapsed teve tee jorisevad, et neil on külm ja nad enam ei jõua.”

Ehkki tema peres on lapsed veel küllaltki väikesed ja isadepäeva ei ole palju pidada jõutud, on see Henry jaoks tähtis päev. Ta arvab, et üldse sellised tähtpäevad on olulised, et hetkeks rutiinist välja tulla ja tunda, et täna oled sa natuke olulisem kui teistel päevadel, sest kuigi sa oled oluline ka siis, siis see on rutiin. “Täna nähakse sinu tunnustamiseks natukene rohkem vaeva.”

Aga kuidas saaks naine tähtsal päeval oma meest üllatada, kui lapsed on veel nii väikesed, et ei oska oma isa sel päeval hinnata? Henry sõnab, et sel juhul võiks naine koguda lapsed kokku ja äratada mehe külakuhjaga. “Minu jaoks on viimasel ajal sünnipäevahommikud samuti täiesti uudsed, sest need on täis kallistusi ja musisid.” Ja kuna armastus käib kõhu kaudu, siis teha seda toitu, mida mees nii väga armastab, aga naine tavaliselt teha väga ei viitsi, on samuti Henry arvates hea idee isadepäevaks.

Henry on igal isadepäeval saanud aga väga erilise kingi ka mitte ainult naise ja laste poolt, vaid ka blogilugejatelt. Nimelt saab ta iga aasta isadepäeval sadu blogilugejate kirju, kes teda sellel päeval tunnustavad ja tänavad, et ta neid aasta otsa naerutanud on ning toimib justkui elava perekonnaõpetuse õpikuna, mis näitab, et raskused on ületamiseks ja toimiv peresuhe vajab hoolt.

Henry mõtiskleb ka selle üle, et isade roll on ühiskonnas aina olulisemaks muutumas. “Kui mõnikümmend aastat tagasi piisas, kui isa käib tööl ja õhtuti on nii väsinud, et lastega tegelemiseks enam energiat pole ning kogu majapidamine koos lastega oli ema kanda, siis tänapäeval on kaalukauss ühtlustamas.” Ta usub, et paljudes peredes mõlemad pooled panustavad enam ja ka oodatakse, et panustaks enam. Henry arvab,, et emade- ja isadepäeva tähtsus on võrdsustumas, kuid see ei peaks olema eraldi eesmärk, sest emad vajavad tunnustust ning päevi, kus tänatakse vaeva eest, mida muul ajal ehk ei märgatagi.

Kolme lapse isa arvab, et vanemaks olemise parim ja keeruliseim tegur on ühine — see on süda. Ta usub, et lastetutel inimestel pole õrna aimugi, kui palju nende hing ja süda veel mahutada jõuavad. “Nii muret, kui ka armastust ja see on nii parim kui ka raskeim osa vanemaks olemisest. Varem muretsesin ma vaid enda pärast, nüüd on mu esimeseks mureks minu pere ja mina tulen kusagil seal taga otsas.”