"Astusin ruumi, kus voodis lamas pisike vanaproua. Ainsa pilguga mõistsin, et kauaks teda enam meie seas ei ole. Võtsin ta käe, tutvustasin end ja küsisin, kuidas tal läheb. Ta liigutas veidi huuli ja noogutas. Uurisin, kas tal valutab kusagilt. Aeglane pearaputus. Kas õhku jätkub? Noogutus, vaevumärgatav. Silitasin ta põske ja rääkisin, et väljas on lumi ja puud on väga ilusad. Ta silmad justkui elavnesid korraks ja ta naeratas pisut. Istusin paar minutit ja küsisin, kas ma saan tema heaks veel midagi teha — pearaputus.

“Ma lähen siis koju.”

Õrn käepigistus.

Koridoris kohtasin hooldajat.

“Proua hakkab meie seast lahkuma.”

“Jah, me arvasime ise ka, ta ei suhtle enam ammu kellegagi.”

“Minuga küll suhtles.”

Kahtlev pilk.

Kui mitmekümne vanainimese ja puudega inimese kohta on hooldekodus tööl 1-2 töötajat, siis ei saa me enamat oodata kui seda, et inimeste hädapärased füüsilised vajadused on kaetud. Hooldekodud teevad oma võimaluste piires suurepärast tööd.

Mõtlen ikka, et kui minul on ükskord aeg minna, siis ei tahaks ma olla üksi. Ma tahaksin, et kasvõi keegi oleks mu juures toeks ja julgustaks, oleks kasvõi niisama olemas, kusagil lähedal."