Muidugi on iga arst, kes selliseks põhjalikumaks jutuajamiseks oma kiire tempoga töös aega võtab, tunnustamist väärt.
Sagedane küsimus: “Kuidas te end tunnete?” pole sugugi lihtsalt viisakuse väljendamiseks mõeldud. Arst soovib, et te kirjeldaksite oma probleemi ise — et tema oletused mõnd olulist infotükki varju ei jätaks.
Mõelge juba enne arstile minekut läbi, millal teie terviseprobleem algas, kuidas ja milliste sümptomitega see algas, milliseid ravimeid te kasutate, kas on veel midagi, mida arstile öelda tahate jne — siis on suurem lootus, et midagi olulist ütlemata ei unune.
Käsiraamatus on ka hulgaliselt näiteid, kuidas arstile iseenesest mõistetavaid sõnu ja mõisted tõlgendavad patsiendid hoopis teisiti. Mõni patsient ei küsi üle ka ja nii need hirmud ja kahtlused alguse saavad. Paljukest seal arsti juures seda aega on pikalt mõtteid mõlgutada — ja mõni peab üleküsimist ebaviisakaks, kartes arsti ajakulutamise tõttu pahandada.
Kui arst ütleb, et te vajate võib-olla operatsiooni, siis milline on selle toimumise tõenäosus teie arvates?
Kirurgi jaoks võib see tähendada tõenäosust alla 50% — ehk siis suurema tõenäosusega te seda operatsiooni ei vaja. Patsient arvab tavaliselt halvimat — et just operatsiooni tõenäosus on palju suurem ehk üle 60%.
Kui arst ütleb “kollatõbi”, siis tema jaoks on üsna selge, millega tegemist on. Kuid patsientide seas tehtud uuring näitab, et kümnendik inimesi arvab, et tegemist on halva enesetunde ja kollase okse oksendamisega …
Arstil soovitatakse kõige tähtsamad ja olulisemad nõuanded edasi anda esimestena — hilisematest pooled lihtsalt unustatakse. Aga et teie ei unustaks — kirjutage üles, kasvõi paari sõnaga.
Kui arsti nõuanne tundub liiga üldine, siis katsuge seda täpsustada. Kui soovitatakse näiteks kaalust alla võtta, siis küsige üle, kuipalju peaks nädalas alla võtma.
