Avameelselt abielust

Meie abielu ei purune! Nii olen ikka vahel mõelnud. Kui mu abielus õhku äkki väheks jääb. Ja siis, kui meie suhtes on mõlemale nii palju... kõike. Sõbrad on meie abielu aastaid kõrvalt nähes tõdenud, et teid ei lahuta küll miski. Aga mis peakski? Nii vastan naerdes. Ise mõttes kolm korda üle vasaku õla sülitades.

Abielu on praegu paljudele vaid paber. Vorm, milleta vabalt (nii ühes kui teises mõttes) elada saab. Seda enam kurvastab mind teade kellegi lahutusest. Eriti veel, kui koos on elatud kaua. Väga kaua. Eriti tänapäeva mõistes.

Mina olen abieluga rahul. Sest see oli ülim liit, mida oma armastuses sõlmida saime. Ja side, mida hoida tahame. Ikka veel ja üha tugevamini. Alla andmine ei tule kõne alla. Alati peab olema võimalus. Üks väike nõue siiski on: me peame saama olla õnnelikud!

Eilne päev näitas suisa mitmekordselt, mis juhtub, kui enam õnnelikud ei olda. Vilja ja Edgari suhe kuulutati lõppenuks. Väärikalt, nagu asjatundjad ütlevad. Oodatult, nagu vaatlejad kinnitavad. Planeeritult, nagu poliitikud väidavad. Vahet pole — üks armastus sai läbi. Otsa. Kuid miks? See pole meie asi. On nende kahe omavaheline. Kuid kindel on, et armastus oli.

Lahutus on sellisel juhul isegi suisa julge otsus. Sest oleks ju nii mugav edasi eksisteerida. Turvalises võrgustikus seigelda, rutiinist väljumata ennast teostada ja unistustes uinuda. Kulisse ülal hoida on paljudele jätkuvalt mugavam kui pabereid täita ja lapsehoidmiseks nädalavahetusi planeerida. Julgus on tunnistada enesele ja teistele, et nüüd on kõik. See tee sai käidud. Meie suhe on parem eraldi. Millegipärast kujutlen ma, et pärast lahutust veel suheldakse omavahel. No vähemalt mingil määral… Mõnikord ju suisa peab.

Kuid enne seda on ilmselt mõlemal osapoolel kasvõi korrakski valus. Sest keegi jääb maha. Lootuseta. Armastuseta.
Nagu eilses teises pommuudises, milles räägiti kahe armunu kokkukolimisest.

Isegi täna, ööpäev hiljem, ei suuda ma kokkukolinute õnnest heameelt tunda. Ehkki tegelikult on mul ju alati hea meel, kui armastajad teineteise omaks võivad saada. Ja ehkki ma mõistan, et antud juhul oli otsus ilmselt hoolega kaalutud ja lõpuks paratamatu samm.

Jah, kui armuleek enam ei kõrveta ja pole õieti kütetki, siis on aeg lahku minna. Sest meil kõigil on õigus õnnele ja võimalust armastada oleks patt käest anda. Kuid alati võib minna ka teisiti. Sest mõnel paaril on kohe algusest peale vedanud. Usun nii.