Ma ei tea, kui paljud selle raamatu lugejad on emad, aga need, kes on, teavad kindlasti pidevat süütunnet, mis sellega kaasas käib. Need, kes veel emad pole — valmistuge selleks, see ootab teid ees, kui kord lapse saate, aga miskipärast sellest beebiraamatutes ei kirjutata.
Seega otsustasin, et kirjutan siis ise, muidu äkki tuleb see kellelegi ootamatult. Sattusin kunagi lugema artiklit, mis rääkis sellest, et kõige suuremat stressi tekitavad emadele just nimelt teised emad, mitte laste gaasid, magamata ööd või muud sellised asjad, mille eest hoiatatakse. Teiste emade rünnak ei pruugi alati olla pahatahtlik, kuid laias laastus pole vahet, mismoodi sulle haiget tehakse ja sinu kui ema kompetentsuses kaheldakse. On see siis serveeritud kui nali, tähelepanek, mure või otsene solvang — emale mõjub see täpselt ühtmoodi.
Elu on mulle näidanud, et mitte millestki ei maksa rääkida enne, kui sa pole ise samas olukorras olnud. Kuigi ma oleksin võinud seda mõista ka palju varem, sest tegelikult hakkab emadevaheline kemplus peale juba raseduse ajal.
„Kas sa sööd ikka korralikult?“
„Kas sa ikka peaksid tarvitama kohvi/kokakoolat / sööma kommi? See ei ole ju beebile hea!“
„Sa ikka tead, et sa ei tohi rattaga sõita / tolmuimejat kasutada / pesu pesta / kassiliiva vahetada / seksida / midagi tõsta?“
„Ära stressa, see ei ole beebile hea!!“
Aga kuidas mitte stressata, kui su ümber on pidevalt inimesi, kes iga sinu sammu kahtluse alla seavad ja su valikuid mutta trambivad. Ma ei räägi siinkohal nõu andmisest juhul, kui seda on küsitud, aga ma olen kindel, et iga rase naine on kokku puutunud mõttetu tänitamise, kriitika ja „mina küll nii ei teinud/ teeks“ suhtumisega. Rasedale naisele, eriti esmarasedale, tekitab see juba enne lapse sündi tunde, et ta ei saa hakkama. Et ta ei oska emaks olemise imelist kunsti. „Kui sa oma lapsest tõesti hoolid, siis …“ on vist kõige jälgim lause, mida ma tean. Kes siis veel sellest lapsest hoolib kui mitte ema, kelle sees ta kasvab? Ma ei räägi siin eranditest, nagu joodikud ja narkomaanid (kes muuseas minu meelest raudselt MINGIL määral ka last armastavad, aga no see on omaette teema). Ma räägin tavalistest naistest nagu mina ja sina ja meie sõbrannad ja kolleegid ja sugulased. Kes muu paneb voodis lamades käed oma kõhule ja juurdleb, kas beebil tulevad tumedad juuksed või kas ta nöbinina on natukene ülespoole nagu sinul? Kes muu sööb rasedusvitamiine ja käib igakuiselt kontrollis? Kes muu tunneb looduslikku instinkti kaitsta, armastada, hoolida?