Ma ei tea, kui paljud selle raamatu lugejad on emad, aga need, kes on, teavad kindlasti pidevat süütunnet, mis sellega kaasas käib. Need, kes veel emad pole — valmistuge selleks, see ootab teid ees, kui kord lapse saate, aga miskipärast sellest beebiraamatutes ei kirjutata.

Seega otsustasin, et kirjutan siis ise, muidu äkki tuleb see kellelegi ootamatult. Sattusin kunagi lugema artiklit, mis rääkis sellest, et kõige suuremat stressi tekitavad emadele just nimelt teised emad, mitte laste gaasid, magamata ööd või muud sellised asjad, mille eest hoiatatakse. Teiste emade rünnak ei pruugi alati olla pahatahtlik, kuid laias laastus pole vahet, mismoodi sulle haiget tehakse ja sinu kui ema kompetentsuses kaheldakse. On see siis serveeritud kui nali, tähelepanek, mure või otsene solvang — emale mõjub see täpselt ühtmoodi.

Elu on mulle näidanud, et mitte millestki ei maksa rääkida enne, kui sa pole ise samas olukorras olnud. Kuigi ma oleksin võinud seda mõista ka palju varem, sest tegelikult hakkab emadevaheline kemplus peale juba raseduse ajal.

„Kas sa sööd ikka korralikult?“

„Kas sa ikka peaksid tarvitama kohvi/kokakoolat / sööma kommi? See ei ole ju beebile hea!“

„Sa ikka tead, et sa ei tohi rattaga sõita / tolmuimejat kasutada / pesu pesta / kassiliiva vahetada / seksida / midagi tõsta?“

„Ära stressa, see ei ole beebile hea!!“

Aga kuidas mitte stressata, kui su ümber on pidevalt inimesi, kes iga sinu sammu kahtluse alla seavad ja su valikuid mutta trambivad. Ma ei räägi siinkohal nõu andmisest juhul, kui seda on küsitud, aga ma olen kindel, et iga rase naine on kokku puutunud mõttetu tänitamise, kriitika ja „mina küll nii ei teinud/ teeks“ suhtumisega. Rasedale naisele, eriti esmarasedale, tekitab see juba enne lapse sündi tunde, et ta ei saa hakkama. Et ta ei oska emaks olemise imelist kunsti. „Kui sa oma lapsest tõesti hoolid, siis …“ on vist kõige jälgim lause, mida ma tean. Kes siis veel sellest lapsest hoolib kui mitte ema, kelle sees ta kasvab? Ma ei räägi siin eranditest, nagu joodikud ja narkomaanid (kes muuseas minu meelest raudselt MINGIL määral ka last armastavad, aga no see on omaette teema). Ma räägin tavalistest naistest nagu mina ja sina ja meie sõbrannad ja kolleegid ja sugulased. Kes muu paneb voodis lamades käed oma kõhule ja juurdleb, kas beebil tulevad tumedad juuksed või kas ta nöbinina on natukene ülespoole nagu sinul? Kes muu sööb rasedusvitamiine ja käib igakuiselt kontrollis? Kes muu tunneb looduslikku instinkti kaitsta, armastada, hoolida?

Kui me lapse isa välja jätame, siis oled selleks just SINA, mitte naabrimutt, kes su hommikukohvi peale silmi kõõritab. Meie puhume laste „aiade“ peale, meie kokkame neile nende lemmiktoitu, meie paitame nende pead, kui meel on kurb. Meie — mitte keegi teine!

Kuigi see kõõritamine võib sulle endale tunduda mittemidagiütlevana ja sa võid tunda, et sinu vaimset tervist see ei riku, olla teadlased siiski kindlaks teinud, et nii see ei ole. Emadusega kaasneb looduslik tung kaitsta oma last. Ja kui keegi viitab, et sa oma lapsest piisavalt ei hooli (= teda ei kaitse), tekitab see sinu kehas kortisooli. Kortisool on stressihormoon, mille kohta on tehtud tähelepanekuid, et nendel naistel, kelle kehasse seda rohkem ladestub, on suurem tõenäosus saada lapsi, kes beebieas rohkem nutavad ja hiljem, täiskasvanuna, sagedamini depressioonile kalduvad.

Seda enam tuleb oma sõnu valida. Kui rase naine joob näiteks kohvi, siis võid sa kindel olla, et ta on kursis, et mõned kohvi ei joo. Kui tema seda teeb, siis on see tema valik ja kindlasti mitte teema võhivõõrale kritiseerida. Milleks seda vaja on? Tegelikult peaksid emad pigem kokku hoidma, mitte üritama üksteisele igal viisil ära panna. Ehk on see surnud ring? Mulle öeldi halvasti, see tunne ei kao mu seest ja tekitab omakorda tahtmise kellelegi teisele halvasti öelda?

Ma ei tea, võib nii olla küll, aga no murdkem siis seda ringi!

Emadus on võimas. Ema olla on võimas, eriline, suurejooneline, raske, kurnav, väsitav, rõõmustav, nutma ajav, valus … Siia nimekirja sobiksid vist kõik maailma omadussõnad, sest emana lood sa kellegi teise elu ja kõik, mis selle sees on. See on nagu klišee, et ainult siis, kui sa saad lapse, saad sa teada, mis tunne on, kui su süda eksisteerib väljaspool sinu keha.

Aga see on tõsi, eks? Sa tunned kellegi teise muret, kellegi teise valu, kellegi teise rõõmusid viisil, mida sa kunagi kogeda ei saaks, kui sa ei oleks ema. Seda EI SAA tunda keegi teine, kes ei ole samuti juhtumisi ema. Me oleme võimsad olendid, kes suudavad 9 kuud last enda sees meisterdada, piinadega ta endast välja saada ja hoolitseda algul abitu beebi, siis ettevaatamatu rübliku eest. Me juhendame neid kooliteel, aitame nad läbi puberteedist ja siis mingil hetkel peame üle elama selle, et näeme, kuidas meie süda läheb oma teed, ning palvetama, et oleme teda eesootavaks eluks piisavalt hästi ette valmistanud.

See põhjustab niigi jubedat stressi. Magamata ööd, pingul närvid, ahastus, et sa ei tea, mida ja kas sa valesti teed. Ja hoidku jumal, kui su laps peaks kuidagi normist erinema, siis on teised emmed kohal nagu šaakalid, kädistamas sulle, kuidas nende laps juba ammu seda ja teist tegi, sina aga peaksid kindlasti pöörduma eksperdi poole, sest nende meelest on midagi valesti.

Kerge on hinnata teise elu hetkeliste tähelepanekute põhjal. Me võime heita bussis halvustava pilgu emale, kelle laps hüsteeriliselt trambib ja nutab. Me võime silmi pööritada, kui keegi oma lapsele ekraani kätte annab. Me võime kõvahäälselt halvustada, kui näeme last McDonalds’is. Aga miks me peaks? Äkki on sellel lapsel bussis palav või külm või on ta teel arsti juurde, kuhu ta minna ei taha. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja kindlasti ei ole meiegi terve elu ainult „head lapsed“ olnud. Võib-olla oma lapsele telefoni kätte andnud ema teeb seda vaid kord kuus, aga praegune olukord lihtsalt nõuab seda. Mis on meie, võõraste inimeste, asi seda hiljem kuskil kommenteerida?

Emana peaksime ju teadma, et meil võivad enne lapse saamist olla nii kindlad plaanid ja vaated, aga paraku võivad need kõik vett vedama minna hetkel, kui laps meie kätele pannakse. Nii paljudel naistel diagnoositakse sünnitusjärgset depressiooni ja isegi SEDA suudavad teised emad halvustada. Minu sõbrannal oli mõni aasta enne Mari sündi sünnitusjärgne depressioon ja tema ema korrutas talle iga päev, et ta ei „mossitaks“ enam ja hakkaks normaalseks. Mõelda vaid, lihane ema, kes peaks mõistma, et emotsioonid võivad keeda üle pea ja depressioon ei ole asi, millest nipsuga üle saada ja „normaalseks hakata“. Tal kadus piim (mida kritiseerisid kümned ja kümned teised emad, sest „pole võimalik, et piim ära kaob, järelikult sa ei pinguta piisavalt!“), ta ei suutnud last vaadates tunda enam rõõmu, vaid ainult masendust ja kurbust. Ta tundis ennast läbikukkunud emana ja seda suuresti teiste emade tõttu, kes teda mures ei aidanud, vaid ainult lõid maaslamajat.
Nüüd on temaga õnneks kõik korras, aga ta on öelnud, et väga palju oleks tookord aidanud mõne teise ema tugi, mitte pidev alavääristamine ja kaigaste kodaraisse loopimine. Kas me ei peaks kokku hoidma? Andma nõu ja abi, aga ainult juhul, kui seda tõesti küsitakse.

Järgmine kord, kui ma tunnen soovi hakata teisele emale rääkima, kuidas MINU MEELEST õigem oleks, proovin oma tooni ja suhtumise enne kaks korda läbi mõelda. Alati on võimalus, et inimesel tõesti oleks nõu vaja, aga viis, kuidas seda serveeritakse, võib ta panna käituma hoopis vastupidi. Toon näite suvalisest beebigrupist, kus ema tundis huvi, kas ta võiks pooleaastasele muna anda. Oleks ju lihtne öelda, et nii vara ei soovitata, aga võid proovida anda näiteks seda ja teist. Selle asemel hakkasid emad röökima, et laps tuleks ära võtta ja kuidas üldse selline loll on lapse saanud, kui ei tea, et pooleaastasele muna ei anta. Mõlemad reageeringud annavad emale teada, et muna anda ei maksaks. Teine viis tekitab aga kurbust, masendust ja hingevalu. Talle on ju otse näkku öeldud, et ta on halb ema, mis on minu meelest emade maailmas kõige suurem solvang ja kõige valusamalt haavavad sõnad. Kas pole nii?

Seega ärgem olgem hitleremmed, eks? Proovime natukene mõista, enne kui kellegi hukka mõistame. Proovime aidata, kui tegelikult tahaks tänitada. Proovime eemale hoida asjadest, mis ei puutu meisse, ja toetame neid, kes tuge vajavad. Keegi ei taha olla halb ema, enamik meist ei olegi! See tunne, et „ma ei oska, ma ei tea, kas ma teen õigesti, ma kardan!“, on osa emadusest ja sellega harjub. Eriti kui su ümber on teised kõvad naised, emad, kes teavad, millest sa räägid. Usu mind, kõikide nende „minu laps on sünnist saati ideaalne!“ emmede mälestustes on päevi, kus nad ahastusega mõtlevad, kas oleks võimalik last kulleriga kuskile minema läkitada.

Mul hakkas nii kurb, kui lugesin hiljaaegu ühe värske ema taidlusest rinnapiimaga. Et ei tule piisavalt ja see tekitab kurbust, mis omakorda vähendab piimahulka veelgi. Ja mida ütlesid teised emad?

„See on VÕIMATU!“

„Rinnapiim EI SAA ära kaduda!“

„Sa ei pinguta piisavalt!“

Mina ütlen vaid nii palju, et kehad on erinevad, organismid on erinevad. Teadmine, et ühel aitas see või teine nipp või et tal polnudki kunagi olukorda, kus piim hakkaks kaduma, ei aita seda ema, kes pisarsilmil oma lapse nuttu kuulab ja paaniliselt mõtleb, mida teha. Minu soovitus on teha seda, mis sa suudad, ja kui enam ei suuda, siis tee seda, mida sa tunned, et sul on kergem teha. Kui Mari oli viiekuune, olin ma pikalt taielnud selle rinnapiimavärgiga. Ma olin suutnud tissistreigi üle elada ja siis lolli peaga kaheks päevaks oma sünnipäeva puhul Saaremaale sõitnud ja rinnapumba maha unustanud. Muidugi oli see mu enda süü, aga see teadmine ja teiste parastamine, et ma ei hooli, et mind üldse ei huvita … Ma istusin särgita oma fitnesspallil ja toppisin nutvale titale rinda suhu, ta röökis hüsteeriliselt ja keeras pead ära ja mina nutsin, sest tundsin ennast läbikukkujana.
Ma ei julenud isegi blogis kirjutada, kui suurt kergendust ma tundsin pärast seda, kui olin läinud apteeki, ostnud rinnapiimaasendajat, andnud seda lapsele ning tema jäi nohisedes ja täis kõhuga magama. Ja sellest ajast peale jäigi Mari piimasegu peale. Ma ei tea, kas tema elu on nüüd selle tõttu kuidagi halvem, aga minul kadus igasugune stress ja põdemine, et kas ta ikka tahab rinda, kui palju seal piima on ja kas ta saab kõhu täis.

See oli MINU kogemus. Pange tähele, minu esimene. Teine oli sootuks teistsugune ja nüüd ma tean, et saab minna igat moodi. Maailm pole must-valge. Mis aitab ühel, ei pruugi aidata teisel. Mis sobib ühele perele, ei pruugi sobida teisele. Ja see on okei.

Elu, see on raske. Koos on kergem! Emad, me oleme võimsad, ärgem langegem siis nii madalale, et oma võimsust kurjasti kasutame ja teisi maha teeme. Meil igaühel on oma taak ja omad mured, proovime teisi pigem aidata, mitte mutta tampida.