Emad peaks oma poegi õpetama armastama
Life coach Carmen Pritsoni sõnul, süüdistades meest nõrkuses, süüdistame tegelikult tema ema. Seetõttu peaksid naised oma poegadele teadlikult õpetama kuidas armastada naist ja ema, et tema oskaks seda tulevikus pakkuda oma naisele. Selleks, et seda osata õpetada, peaks naine ennekõike ennast ise austama.
Carmeni sõnul pole vahet, kas mees või naine, me oleme kõik hinged. “Kas mees peaks naist mõistma ja kui palju — küsimus ei ole ju selles, et sa oled mees — vahet ei ole,” ütleb ta.
Carmen ütleb, et me peaks oma lapsele ühe olulise teadmise selgeks tegema -mis asi on petmine. Mis on enesepettus ja seega ka teise inimese petmine ehk mitte austamine. “Petmine tähendab ennekõike enda madaldamist. Kui sa petad, siis sa madaldad ennast,” ütleb ta. “Aga kui me madaldame ennast, siis ühiskonnas ei saa olla tugevaid liidreid, ei saa olla eeskujusid, ei saa olla kangelasi. Kui ma petan, siis peaksin kohe endalt küsima -keda ma tegelikult petan? Kui ma varastan, siis kellelt ma tegelikult varastan? Pettes ennast ja teisi varjume enda tugevate kaitsete ehk varjude taha ja ei julge olla meie ise kõikide oma nõrkuste ja haavatavusega. Meie tugevus muutub seega meie nõrkuseks ja me ei saa olla enam need, kelleks sündisime.”
Madalseisud aitavad avastada oma potentsiaali
Carmen on pidanud mitmeid kordi enda elus seisma kaljuserval. Need on olnud hetked, kus lootus on asendunud kurbusega ja sa leiadki end jõuetult maas lamamas. Mõni aeg tagasi esines Carmen Edu Akadeemia poolt korraldatud veebiseminaril ja seal üks inimene kirjutas, et ta tunneb, et on olnud madalseisus, jõudnud ristteele ega tea, mis temast saab. Carmen ütleb, et madalseis on meile vahel vajalik, et me saaksime kohtuda enda tegeliku potensiaaliga. Olgugi, et sellel hetkel ei pruugi sa sellest kohe aru saada aga kui pisut toibud ja oled jäänud emotsiooniga kahekesi — ilma välismürata, siis saad aru kui palju on sinus veel seda ürgset jõudu ja elutahet.
Madalseisus peab kulgema rahulikult ega tohi rapsida nagu uppuja, kes püüab ellu jääda. “Kui sa rahuned ja viskad ennast selili vette ja lased sellel emotsioonil ennast kanda, siis jõuad sinna, kus hakkad end tasapisi juba turvalisemalt tundma. Sa saad aru, et sa ei pea uppuma. Sa võid teha hoopis julgema valiku ja otsustada elada. Kohe pärast tugevat otsust hakkad otsima alateadlikult võimalusi, et jõuda randa. Korraga sa avastad, et hulbid juba pikemat aega põlvini vees ja sa kartsid mõttetult.
“Me takerdume kinni emotsiooni, mida me ei tunne — see on hirm teadmatuse ees. Inimese elu ei kulge ju sirgjooneliselt, me kulgeme koos tõusude ja mõõnadega. Mingil hetkel need mõõnad muutuvad lihtsalt väiksemaks, sest me õpime mitte alla andma,” ütleb ta.