Džentelmen röövib südame. Eesti mees tagumiku
Poisid ise näisid olevat selles pettunud, kuid veendunud oma seisukohas. Uskumatu on see, et ühega neist õnnestus mul isegi kirjeldatud käitumise populaarsuse tunnistajaks olla: noormees saabus peole ühe armsa, vaikse tüdrukuga, õhtu arenedes aga jättis neiu üksi, ameles mitme erineva naisega ja veetis lõpuks öö hoopis kellegi teisega. Oma esialgse kaaslasega, kes oli sunnitud endale ise magamiskoha leidma, käitus mees järgmisel hommikul, nagu poleks midagi juhtunud. Ja teate, mis? Tüdruk käitus täpselt samamoodi. Selle asemel et virutada poisile kõrvakiil, laskis ta alandlikult ennast suudelda ja rippus mehe küljes edasi. Kas tõesti nii siis meeldibki?
Eesti mees üldiselt vist arvabki, et mats alati on tubli mees. On suur haruldus, kui mees aitab naisele mantli selga või avab daamile taksoukse, sulgeb selle ja läheb ise teiselt poolt. Enamjaolt ei tule mehel pähegi pakkuda abi, kui nende õrnemast soost kaaslasel on raske kott, või loovutada külmaga pintsak (või mis iganes riideese). Võib-olla olen vanamoodne, aga minule avaldab igatahes tähelepanelik kohtlemine otsekohe mõju ja tekitab poolehoidu. Kui üks neist naiste käitumisest hämmeldunud noormeestest minult küsis, mis siis tegelikult naistele meeldib, kirjeldasin talle illustratsiooniks üht meeldivat kogemust.
Hiljuti kohtusin Tallinna ööklubis ühe Iraani päritolu noormehega. Alustuseks pakkus mees mulle istet, kui tantsimast tulles lauale lähenesin. Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle kunagi varem klubis istet pakkunud. Siis küsis ta, kas ta tohib minuga tantsida. Lubasin. Kogemus eesti meestega on pigem selline, et lihtsalt tullakse ja hakatakse tantsima häirivalt lähedal, kuni läheb füüsiliseks võitluseks teemal, kas mu tagumik on katsumiseks või ei. Seekord mul seda muret polnud, pigem hoolitses noormees selle eest, et keegi mulle tantsides otsa ei koperdaks. Terve õhtu kuulus mulle selle meeldiva džentelmeni jagamatu, kuid pealetükkimatu tähelepanu. Hiljem mererannas istudes andis ta mulle enesestmõistetavalt oma pusa selga ja tõmbas märkamatult isegi üles kerkinud särki selja pealt allapoole, et tuul liiga ei teeks — väike armas žest, mis kõneleb inimese kohta palju.
Ja sellest piisaski. Veel üks koos veedetud päev samasuguse sisseharjunud tähelepanelikkuse tähe all (koos koti kandmise abi, rannaliivast klaasikildude ärakorjamise ja muu sellisega), ja minu süda oligi kadunud. Ei mina tea, millist kasvatust nemad seal Iraanis saavad, aga Eesti mehepoegadele kuluks ka selline hädasti ära!
