Eesti naise unistus saada rohkem lapsi kahjuks sageli ei täitu ja seda tihti ühel kindlal põhjusel

 (74)
Eesti naise unistus saada rohkem lapsi kahjuks sageli ei täitu ja seda tihti ühel kindlal põhjusel
Foto: Joshua Reddekopp/Unsplash

„Sageli räägitakse, et tänapäeva naine lapsi ei soovi, aga kui me vaatame naiste seas läbi viidud uuringuid, siis näeme, et lasteta ei soovi peaaegu mitte keegi jääda ning vaid mõne üksiku naise ideaaliks on üks laps,“ rääkis Siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhataja Lea Danilson-Järg täna Siseministeeriumis toimunud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua naistepäevale pühendatud konverentsil „Naise õigus olla…“.

„Kõige enam nähakse ideaalina kolme, veidi vähem kahte last,” sõnas Danilson-Järg. “Naised on huvitatud emadusest, kuid probleemiks on see, et kahjuks paljude naiste unistused ei täitu. Lastetus on kõige enam seotud tervislike põhjustega, kuid positiivne on, et paljusid naisi saab siiski tänapäeval aidata meditsiin. Viimastel aastatel on koguni 3% lastest sündinud tänu kehavälisele viljastamisele.“

Danilson-Järg sõnas, et paljud naised jäävad ka ühe lapsega, kuigi see pole nende soov — sageli on selle taga paarisuhte purunemine. „Kuigi pooled naised sooviksid, jõuab vähem kui veerand neist tegelikult kolme või enama lapseni,“ lisas ta ja selgitas, et oluliseks takistuseks on seejuures ka majanduslikud asjaolud — väike eluase, mure kasvavate kohustuste, aga ka väheneva tulu pärast.

Oluliseim laste saamise põhjus

Danilson-Järgi sõnul on levinud ka müüt, et isegi kui naised lapsi tahavad, siis kasvatada nad neid ikka ei taha. „Uuringud näitavad hoopis vastupidist — kõige olulisema laste saamise põhjusena on välja toodud just soov lapse eest hoolitseda ja teda armastada. Naisele pakub rõõmu jälgida, kuidas laps areneb ja kasvab. Naised tahavadki lapsi just ennekõike seetõttu, et saaks nende eest hoolitseda, neid ise kasvatada ja armastada.“ Tema sõnul on see oluline aspekt, mida poliitika kujundamisel arvestada. „Poliitika ei pea vabastama naist lapse eest hoolitsemisest, sest just see ongi lapse saamise peamine ajend. Pigem tuleb naist toetada, et lapse eest hoolitsemine oleks kõige muu kõrval võimalik ilma pere heaolu ohtu seadmata.“

Seotud lood:

Olulisteks põhjusteks peavad naised lapse saamisel veel ka seda, et laps annab elule mõtte ning on märgiks partnerite vastastikusest armastusest, aga sedagi, et lastel on vaja õde-venda. Koguni 40% naistest on laste soovimisel ka patriootlikult meelestatud, olles vastanud — Eesti rahva säilimiseks on vaja, et sünniks rohkem lapsi. Uuring näitas, et vanemahüvitis ehk emapalk, mis toetab küll laste saamist, pole siiski iseenesest põhjuseks, miks lapsi saada.

Sündide arv oluliselt vähenenud ei ole

„Sündide arvu ei mõjuta mitte ainult naiste soovid ja võimalused neid ellu viia, vaid ka see, kui palju on meil üldse pereloome eas naisi. Kuna noorte, 20-29aastaste naiste arv on alates 2010. aastast pea kolmandiku vähenenud, siis on paratamatult väiksem ka esimeste laste sündide arv,“ märkis Danilson-Järg. „30-39-aastased naised, kes saavad teisi, kolmandaid, neljandaid jne lapsi, nende arv on praegu stabiilne ja hakkab vähenema alles mõne aasta pärast, siis kui 1990. aastal sündinud väikesed põlvkonnad jõuavad vastavasse vanusrühma. Seega hetkel veel sündide arv oluliselt vähenenud pole ja 2017. aasta poliitikamuudatused isegi suurendasid seda korraks.“

Danilson-Järg nentis, et nii palju kolmandaid lapsi, kui sündis 2018. aastal, sündis viimati 1990. aastal ning ka eelmise aasta tulemus on pea samasugune. „Ühe aastaga toimunud hüpe kolmandate laste sündimises oleks raskesti selgitatav millegi muu kui lasterikka pere toetusega. Hariduse lõikes on kõige rohkem lisandunud kolmandaid lapsi kõrgharidusega naistel, isade puhul keskeri haridusega meestel. Kolmanda lapse saanute hulgas on valdavalt töötavad naised.“

Danilson-Järg lisas lõpetuseks, et lasterikaste perede panus eesti iibe kasvu on märkimisväärne ja tunnustust vääriv. „Usun, et meie naised unistavad lisaks kõigele muule kindlasti ka sellest, et Eesti kestaks nende lastele nii, nagu meie oleme Eesti saanud pärandiks oma eelkäijatelt.“

Konverentsil võtsid veel sõna lasterikas pereema Piret Laikre, naiste tugikeskuste jurist Merle Albrant, sünnitoetaja ning imetamisnõustaja Ann Vool, kliiniline psühholoog ning psühhoterapeut Sirje Rass, lastekaitsetöötaja Kati Valma. Paneeldiskussioonis osalesid Anneli Ott, Heli Künnapas, Heljo Pikhof, Kai Rimmel, Riina Solman, Signe Riisalo.