Elisabet Reinsalu: iga laps, kes on sündinud, väärib seda, et vähemalt üks vanem teda armastaks!

Emadepäevale pühendatud konverentsil "Appi, mu mees armastab mind!" rääkis näitlejanna Elisabet Reinsalu armastusest. Tema ettekandel oli huvitav pealkiri: „Kõik võivad, aga üks peab (armastama)!“

Alustuseks deklameerib Elisabet Reinsalu Leelo Tungla luuletuse emast. See luuletus on natuke naljakas ja natuke kurb, sest räägib emast kui koristajast, õmblejast, kokast…

Aga peagi lähevad teemad tõsisemaks ja näitlejanna avab oma ettekande põhiteesi: “Iga laps, kes on sündinud, väärib seda, et vähemalt üks vanem teda armastab, peab armastama. Ideaalne oleks muidugi, kui seda teeksid mõlemad. Aga paraku kõik inimesed ei suuda või ei saa oma lapsi armastada.”

Siit edasi läheb Elisabet isiklikumaks: “Minu ema suutis kõigi raskuste kiuste teha midagi õigesti. Ma olen alati tundnud, ma olen teadnud, et mind on armastatud. Lapsele on tegelikult ükskõik, kas pesuhunnikud ootavad kaks päeva või kaks nädalat. Laps tahab, et teda armastataks. Et kõik teda armastaksid… või mõned… või vähemalt üks. Olen isegi vahel pühendanud end jäägitult koristamisele
ja keetmisele — jälginud, et pinnad oleksid puhtad! Kuid laps tahab eelkõige
seda, et sa teda armastaksid. Ma ei taha ju olukorda, kus laps ütleb, et
meie kodu oli küll alati korras, aga seal oli vähe armastust ja püüan
selle vastavalt käituda. Nii ma ütlengi endale alati: "Elisabet, rohkem jooksvat segadust ja rohkem lastega laua alla pugemist ja diivanipatjadest onne… peaasi, et oleks armastus.”"

Jah, ka Naistekas ei saaks rohkem nõus olla — peaasi, et oleks armastus! Ja nagu just ütles konverentsi moderaator Hannes Hermaküla konverentsi lõpetuseks: “Loodan, et saime kõik ühe kõva armastuselaksu!”