Epp oli juba lapsena selline, kes jäi inimestele väga hästi meelde. Nagu ka praegu, oli ka siis neid, kellele ta väga meeldis ja samal ajal neid, kelle jaoks teda oli liiga palju. Ta pole kunagi lasknud end sellest häirida. Talle ei kehtinud ükski reegel, pigem kehtestas ta need ise. Epp tunnistab, et tema kohta käis ütlus, et ta ei püsi pudeliski paigal. “Ma olin ikka täiesti pöörane.” Epu vanemad olid agronoomid ja ta meenutab, et ta oli tihti emaga töö juures kaasas, kus leidsid aset toredad juhtumid. Kui mõni mees ta sülle võttis, siis ta tõmbas kohe keelega üle mehe põse ja ütles “Muri musi”. Seetõttu hakkasid kõik kutsuma hoopis väikest Eppu Muri musiks. “Mulle on juba väikesest peale mehed meeldinud,” kinnitab ta.

Epp seletab, et temas on kõike hästi palju: seksuaalsust, emotsionaalsust, kirge, tormi, naudinguid, lõbusust, ta on nagu üks tunnete oaas, hästi värvikirev. Ta ütleb enda kohta rõõmsalt, et ta on nagu sibul, mida sa hakkad koorima ja siis nutad ja naerad läbisegi.

Jaga
Kommentaarid