EV100 | Vanaemad meenutavad: kuna lasteaiakohti ei jätkunud, pidid emad oma imikud ja mudilased päevadeks üksi koju jätma. Mõned sidusid lapsed laua külge kinni, et nad pahandust teha ei saaks
Sirje Piirikivi (79): Nõukaajal pidi toitu ja kaupa taga ajama ja seda muret enam pole. Raha polnud tol ajal kunagi ülearu ja pidi seisma tundideviisi sabas, et saada tavalist toitu. Kõigepealt tuli seista kassade ees korvisabades, et saaks korvi kätte ja alles siis lasti poodi sisse. Poes tuli omakorda sabas seista. Mina naisena pidin seda tegema, abikaasa oli nii kaua tööl ja lastel polnud ka väga aega, aga hiljem ei tasunud minna, sest siis oli kaup otsas. See mõjutas naiste elu küll, sest pool elu kulus selle peale ja mul läks sellest küll palju kergemaks. Poode oli vähe ka, Mustamäel paar poodi ja kõik rahvas tormas sinna kokku.
Ka mähkmete tulek on naiste elu väga muutnud, sest kunagi pidid emad iga päev pesema marlist või riidest mähkmeid. Umbes 24 tükki iga päev ja siis kuivatasime neid radiaatorite peal. Kahjuks mina seda muutust nautida pole saanud.
Ester Palusoo (85): minu ajal oli ju kõik teisiti ja üksipäini last kasvatada oli väga raske. Asju polnud saada, aga nüüd saavad lapsed lausa taskuraha ja elu on hoopis teistsugune. Raske oli, toitu sai talongide vastu ja kui talongi said, siis oli võimalik midagi osta, muidu ei saanud. Nii kui dekreeti läksin, siis selle raha sain aga rohkem toetusi ei saanudki. Eks ma siis käisin tööl ja kui sai töökohta vahetatud ja rohkem palka, oli võimalik endale ka rohkemat lubada. Eks elu oli väga vilets sellega võrreldes, mis praegu on. Samas, toit oli siis samas odavam. Praegu on kõik nii kallis, et paneb mõtlema. Kui on kampaania, siis saab odavamalt ja ostan asju pikaks ajaks kokku.
Mall Kask (76): Laste kasvatamine oli vanasti väga raske. Sain lapsepuhkusel olla ainult kaks kuud! Pidin tööl käima, kui noorem tütar oli 0,5a ja vanem 2a, nad olid siis pikad päevad kahekesi kodus. Tegin neile toidu valmis, lõunapausil käisin neid vaatamas, mähkimas ja toitmas. Hiljem sai üks naabritädi käia lapsi hoidmas, temast oli suur abi. Aga midagi ei jäänud üle, tööl pidi käima ja paljud emad käisidki samamoodi. Kuulsin ka ühte sellist juttu, kuidas ema oli lapse tööpäevaks voodi külge kinni sidunud, et too ära ei põgeneks. Mänguasjad, toit ja pott olid juures ja nii see lapseke seal tööpäevadel oli. Aga mida see üksikema siis tegema pidi… Lasteaiakohtasid ei olnud nii palju kõigile.
Mina sain siis natuke hiljem lasteaeda tööle. See oli ööpäevaringne lasteaed, kuhu lapsed jäetigi terveks nädalaks. Minu lapsed said minu juures olla ja sain nendega seal koos tukkuda, aga teistel seda võimalust polnud.
Perevägivallast minu noorusajal ei räägitud, see oli justkui loomulik, et mees ikka vahel sõimas ja vastu tatti pani. Naine pidi olema alandlik ja allasurutud, kogu aeg sellises seisus, et on ise kõiges süüdi. Samas — kui asutustes olid peod, mindi sinna alati abikaasadega. Tänapäeval kutsutakse üksi, aga siis käidi alati koos ja tantsiti koos.
Mina olin üpris julge tüdruk ja tegin meestetöid ja õpetasin ka mehi tööd tegema, aga naistele ikka öeldi, et mis tema siin oskab või teeb.
Aga töö tegemine oli vene ajal lihtsam. Kõik tegid tol ajal tööd. Naiste diskrimineerimist ei olnud! Palka saime vastavalt normide täitmisele ja tootlikkusele, mina sain isegi rohkem palka kui meistrid ja ülikooliharidusega töökaaslased. Paljudel oli varem ka selline võimalus, et mehed käisid tööl ja naised olid kodustel töödel. Praegu aga on tööd väga raske saada.
Vanasti läksid ükskõik kuhu tööle, töökohti oli, sai valida. Sealauta või põllule. Aga maal pole praegu üldse mingit tööd ja see ei sõltu sellest, kas oled kõrgharidusega või mitte. Tööd lihtsalt ei olegi.
Mis veel on praegu ikka väga teistmoodi: vene ajal ei olnud ju poes midagi. Moskva vorsti sai poest leti alt tutvuse kaudu ainult. Lemmikvorst oli superklassi vorst, kui seda tookord sai, olid ikka õnnelik. Räime oli saada, aga ainult hooti, mitte kogu aeg. Riideid lastele õmblesin ise, neid ei olnud kusagilt osta. Ja kui oligi, polnud meil sellist raha. Mäletan, kui ostsime ühe kušeti, pärast oli küll selline tunne, et riputa hambad varna.
Aga kui meenutada, kuidas minu ema ajal elu käis… Ema oli kolhoosis tööl. Kolhoosi ajal oli naistel ikka raske küll.
Normipäevad pidi ära tegema ja normipäevi olid sama palju, nagu oli aastas päevi. Erandid tehti ainult neile, kel oli arsti tõend, et tervis ei luba töötada. Mõni töö ei andnud päevagi, mõni töö andis terve päeva.
Meie kolhoosis oli suur õunapuuaed minu ema ajal ja seal ridade vahel olid juurviljapeenrad — kõik kohalikud naised pidid need porgandeid ja kaalikaid esiteks külvama, pärast rohima. See oli nende töö kevadest sügiseni. Päevatöö oli 0,3 normipäeva. Meeletu töötegemine. Kodus ootasid kõiki lapsed ja loomad veel…
Suvel mindi veel hobusega 18km kaugusele heina tegema, õhtul tuldi jala tagasi, sest hobusel oli koorem peal. Hommikul enne minekut talitati oma loomad veel ära ja päeva peale lapsed siis hoolitsesid, et lehmad saaks välja. Meil oli lehm ja paar siga, mõnel aastal ka lambad. Lapsed käisid karjas ja kes vähegi kaela kandis, tegi samamoodi tööd nagu täiskasvanudki.
Ema tegi ka veel käsitööd, õmbles ja kudus kangaid, mantliriideid ja laudlinu ka teistele.
Mäletan veel seda, et leib oli haruldane, sest kolhoos võttis meil maad käest ära ja me ei saanud ise vilja kasvatada. Aga töö eest mõnikord ikka isale toodi leiba või jahu, et ema saaks ise küpsetada. Need olid pidupäevad! Suhkrupeeti kasvatasime ja sellest keetsime siirupit, sest suhkrut ju polnud üldsegi.
Praegu on väga raske saada head haridust neil, kel pole kaht vanemat rahaliselt toetamas. Ja tööd on saada väga raske. Minu meelest olid need asjad vanasti paremini korraldatud. Ning maal elasid pered koos — nii noored kui vanad. Lapsed olid alati hoitud, kaitstud ja toidetud.
Maia Muhuste (74): Nüüdsel ajal on naistel rohkem vabadust ja elu on lihtsam. Nad elavad enamasti linnas ja teevad arvutiga tööd, ega maanaisi enam palju ei ole. Vanasti ärkas mu ema kell 5 ja läks karjalauta või kolhoosipõllule tööle. Teised õed-vennad olid minust vanemad, mina pidin endast viis aastat nooremat venda hoidma. Siis hoidsidki suuremad lapsed väiksemaid, ema pidi ju tööle minema. Üks naine rääkis mulle, et tema sidus oma lapsed tööl oleku ajaks jalgapidi köögilaua külge. Siis olid ju suured pered ja polnud lasteaedu nagu nüüd. Lihtsam on, kui saab lapsed lasteaeda viia. Tervishoid on ka praegu parem, järjekorrad on küll pikad, aga arstiabi on kättesaadav ja heal tasemel. Minu ema ei käinudki arsti juures, põdes kõik omaette läbi.
Valma Paeoja (79): Elu on läinud hoopis kergemaks Mina olin maalaps ja meie külas olid pered suured. Emadel oli väga raske korraga ränkrasket kolhoositööd teha ja lapsi kasvatada. Päevad olid pikad ja töö oli kurnav, sest kõiki tuli käsitsi teha — vilja võtta, kartuleid panna ja üles võtta. Meie, lapsed, tulime koolist koju ja läksime kohe emale põllule appi või hobuseid hooldama. Mina käisin juba 10aastasena küla peal töid tegemas, et kodus oleks üks suu vähem toita. Tubli tüdruk olin ja sain kiita! Emale maksti palka kopikatega või peotäis vilja. Mäletan, et ema sai ühel aastal terve aasta palgaks ainult pool kotti vilja. Sellega tuli lapsed ära toita. Kolhoosikord oli selline, et kui normipäevi täis ei teinud, pandi häbiposti. Austus nendele maanaistele, kes tol ajal hakkama pidid saama! Nüüd on võrreldes sellega ikka väga ilus.
Kui mina pere lõin, oli juba lihtsam. Saime kohe pärast kooli tööle ja asutuselt korteri. Lapsed läksid lasteaeda, meie käisime tööl, saime palka ja meie pole küll kunagi söömata olnud. Asju oli tol ajal tõesti vähe, elamiseks polnud kõiki asju, mis tarvis oli ja kõik pidime ise oma tööga muretsema, aga oleme kenasti toime tulnud. Tol ajal olid ju kõik võrdselt vaesed. Nüüd on see vahe väga suur rikaste ja vaeste vahel.
Aga tuleb öelda, et kuigi on olnud raskemaid aegu, siis mina oma elu üle ei saa küll kuidagi nuriseda. Oleme alati tööd teinud ja toime tulnud ning mitte midagi pole häda olnud! Kui peaks uuesti alustama, ei teaks küll, mida teistmoodi peaks tegema. Mina olen väga rahul oma eluga!
