Eveliis eutanaasiast: parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib

 (87)
Eveliis eutanaasiast: parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Te ei kujuta ette, kuidas mulle ei meeldi igasugused staar-liitega inimesed, st et inimesi ma muidugi ei tunne, aga mulle ei meeldi see, kuidas lampi mingeid staare vorbitakse. Üks kõige ebameeldivamaid selliseid on minu jaoks staarkiropraktik Allan Oolo. Ma olen temaga näinud mingeid intervjuusid ja ma ausalt tema juurde oma konte väänama ei läheks. Mulle tundub, et ta on rohkem staar kui kiropraktik (ma ei sea kahtluse alla tema oskusi, lihtsalt see staarigeen on üleliigne ja häiriv).

Küll aga pean ma temast kirjutama natukene positiivses valguses. Jaanuari alguses levis meedias video sellest, kuidas kiropraktiku emale tehakse mürgisüst, et eakas ema ei peaks valudes piinlema, vaid saaks lahkuda nii nagu tema soovis, oma kodus ja ümbritsetuna lähedastest. Olgu, ma saan aru, et paljude jaoks mõjus see video liiga julmalt ja paljud nägid selles Oolo enesereklaami, kuid siinkohal ei oleks mina nii kriitiline. Ma üldse ei välista, et staar kasutab iga võimalust enda reklaamimiseks, kuid millegipärast tundub mulle, et tema mõte oli näidata, et eutanaasia, mis Kanadas, kus mürgisüst tehti, on lubatud, ei ole mõrv ega “enesetapp kellegi teise käe läbi”, vaid tegelikult inimlik moodus lasta haigel väärikalt Nangijaalasse minna. “Parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib,” nagu ta ütleb.

Seotud lood:

Ma olen eutanaasia peale palju mõelnud, ma olen sellel teemal rääkinud nii vanaema kui vanatädi ja tuttavatega. Ma leian end tihti mõttelt, et kahju, et vanatädi suri enne Ida sündi, et ta oleks ju võinud natukene veel elada, sest me tunneme temast puudust, kuid tegelikult kui mõtlema hakata, on see meist väga egoistlik. Tädi oli vana ja haige, kodust väljas ei käinud, oli lihtsalt toas nelja seina vahel, marineeritud liha ja lihapirukaid ning pasteeti ja sülti ei teinud juba enam ammu, tal ei olnud enam jõudu. Tema oli vaid vana ja väsinud, aga paljudel on ju lisaks veel ka valud, nad on voodihaiged, mõistus on läinud, nad vajavad 24/7 hoolt, et nad saaks süüa, pesta ja mähkmed vahetatud. Egoistlikult võime meie ju mõelda, et vähemalt elab, kuid tegelikult ei ole see ju elu. Sama kehtib minu meelest ka nende inimeste kohta, kelle mõni avarii, õnnetus või haigus on muutnud “juurviljaks”. Vähemalt on elus, mõtleme me, jällegi egoistlikult. Juba sündides sügava puudega lapsed, kes ei hakka elu elamagi — miks piinata neid ja nende vanemaid. Jah, ma saan täiesti aru, et see, mis ma ütlen, kõlab julmalt, kuid ma olen seda meelt, et teatud juhtudel peaks eutanaasia olema lubatud.

Aga kes otsustab, kuna ja millistel juhtudel? Kas inimene on ikka “piisavalt juurvili”, et selline otsus vastu võtta. Kas süükoorem laseb pärast elada? See ei ole lihtne teema, ei peagi olema, aga kas te olete kunagi suhelnud lastega, kes peavad põetama oma ema või isa, kes on ravimatult haige, piinades ja valudes ning voodihaige või vanematega, kes põetavad ja hooldavad oma sügava puudega last? Selliseid inimesi on palju ja olgugi et nad armastavad oma vanemaid ja lapsi südamest, on nende kõigi peast läbi käinud ka eutanaasia mõte. Et miks see ometi pole lubatud? Pole midagi hullemat kui näha kedagi endale kallist piinlemas. Eutanaasia oleks kergendus kõigile neile osapooltele.

Matustest me ju räägime oma eluajal. Milliseid matuseid keegi tahab ja millised võiksid olla peied, millised on meie viimased soovid, samamoodi võiksime me rääkida selgeks, millistel puhkudel oleks eutanaasia meie valik.

Videot Allan Oolo emast saate näha Õhtulehest.

Eveliisi blogi leiad SIIT!