Fiona Apple

1996 aastal ilmus see lauljatar, kelle häälekõla on peetud omapäraseks seguks Kate Bushist ja Alanis Morrissettest, eikusagilt. Kibekähku tehti 19-aastasest MTV ikoon. Õrna hinge ja iseteadva loomuga muusik aga eksis paari olulise reegli vastu meediaga suhtlemisel ning sama kiirelt, kui ta tippu tõusis, tõmmati tal punane vaip jalge alt. Nüüd, peale mõningaid aastaid mil ta teadlikult muusikaärist eemale hoidis, on ta jälle tagasi, tugevam ning kogenum kui varem.

Ameeriklased arvavad, et teavad selle pilliroogu meenutava Manhattani tüdruku - nii nagu teistegi staaride - kohta kõike, tegelikult aga näevad nad vaid sama mis meie teisel pool Atlani ookeani: suuri silmi, pikki jalgu, kõhnasid põlvi ja sügavat häält. Võibolla tuleks meil vaadata kaugemale imidzhist, Fiona Apple´st kui kaubamärgist, ja näha teda kui inimest - 24-aastast noort naist, kes ei näe enam kaugeltki välja, nagu oleks ta astunud maha Rita Ackermanni maalilt. Ja viia ta suurepärane rikas hääl kokku inimesega, kellele see kuulub.

Fiona kadus pärast menuplaadiks tõusnud debüütalbumit kaheks aastaks publiku vaateväljast ja tuli välja uue albumiga, mis oli palju küpsem kui esimene katsetus.

Fiona on kõike muud kui ära pööranud tüüp, kellena teda sageli on kujutatud, ja õnneks ei kuulu ta ka ma-teen-seda-muusika-pärast leeri. Ta on pigem laulev kirjanik, kes tsiteerib inspiratsioonist rääkides Maya Angeloud. Ka muusikavideote tegemine on kaamerat pelgavale tüdrukule nüüd lihtsam, kui selle taga seisab ta elukaaslane rezhissöör Paul Thomas Anderson ("Magnolia", "Boogie Nights"). Ta tunneb end tema juhendamisel hästi ning ta saab hästi läbi ka ta kolleegidega. Võibolla on just see teinud ta tugevamaks.

"Esimese albumi puhul oli mul tunne, nagu oleksin ma andnud otsustamise inimestele, kes mind tegelikult ei tunne. Teist albumit kirjutama asudes ei mõelnud ma, et see on keeruline - ma tõdesin rahuldustundega, et tean täpselt, kuidas ma seda teha tahan. Poisid, kellega ma koos mängin, tekitavad mus tunde, et ma mängin bändis, kuigi välja on kuulutatud Fiona Apple´i kontsert," ütles Fiona.
"Kui ma kirjutan laule, siis ma ei kirjuta asjadest, mis ma aasta jooksul olen õppinud, ma kirjutan hetketunnetest ... Ma kirjutan hingelisest segadusest , mis mind valdab ja saab alati valdama. Varem oli mul raske millestki muust rääkida. Ma tahtsin vabaneda halvast - ja nüüd ma tahan vabastada end sellest, mida ma selle pärast ütlesin ja tegin."

1996. aastal 19-aastasena õrnas, kuid hästi turustatavas eas ilmus Fiona Apple´i esimene album "Tidal", mille noortekultuurile omane paranoiline visioon oli tollel hetkel otsekui rusikas silmaauku. Ameerikas valitses parajasti nappus meessoo ängistusest, mida lahata, ning järg oli jõudnud noorte naiste kätte. Kesklassi puritaanlik Ameerika ei teadnud, kas armastada või vihata Fiona Apple´t. Pika ja kõhnana nägi ta välja huvitav, aga ka haavatav. Ta suured vesiselt sinised silmad olid kui valu peegel- tal oli selja taga terve elu koolitüranniat ja eneseveristamist, millest ta oli sunnitud rääkima igale viimasele kui reporterile, kes ta kõhna kätt pigistas.

Ka pärast kolme miljonit albumit ei unustanud Fiona, kes ta on: arg tüdruk, kelle põues tuksus saladus. Piiga, kellele loodus oli kinkinud mesise madala hääle, mis toob meelde Billie Holiday, sigaretid ja Janis Joplini.

"Kõige masendavam on see, et ma alustasin esimese albumiga seepärast, et olin nii arg. Ma kartsin kohtuda inimestega, kartsin, et mind mõistetakse valesti. Ma arvasin, et kui ma teen albumi, saab sellest mu visiitkaart, mis ütleb kõigile, kes ma olen, ja võtab mult vajaduse seletusi anda. Järgnev oli absoluutne tagasilöök. Mind mõisteti täiesti valesti, kuna kõik juhtus nii kiiresti ja ma väljendasin end valesti ning mu sõnu anti edasi valesti," ütles Fiona.

Ta ei peaks tundma häbi, aga ta on ettevaatlik, nagu iga suure südametunnistusega inimene, kellele kuulsus nii noores eas kandikul kätte tuuakse. Ja ta tunneb piisavat hingesugust inimestega, kelleni ta plaadifirma tegelikult jõuda tahab, selgitamaks, et igas Ameerika keskkoolis on 20 noodivihikusse kritseldavat ja oma mõtteid enesele hoidvat potentsiaalset Alanis Morrisette´i.

"Ma istusin oma toas klaveri taga ning lindistasin lugusid makilindile, kui minuga plaadileping sõlmiti ..." selgitas ta.

24-aastasena püüab Fiona selgitada välja, milline elu on tema jaoks normaalne. Võibolla tähendab see stabiilsust: teada, mida sa tunned. Normaalse vastand paistab olevat `kuulus´, eriti ikoonitaoline kuulsus, mis matab inimese enese alla, nii et tema valust saab kõigi oma. Fiona tunnistas, et see hägustas tema jaoks paljutki. "Kuulsus distantseerib sind iseenesest teatud määral, kuna inimesed ei ole kunagi kuulsad selle pärast, kes nad on ... tegemist on alati kellegi teise muljega sellest, kes sa oled. On kummaline ja võõristav, et kõik ´tunnevad´ sind, aga tegelikult ei tunne sind keegi," märkis Fiona.

Värsiread "You make me sick/You wanna lick my wounds" laulust uuel plaadil "Fast As You Can" annab selle suhtumise edasi. Võõrandumine pani Fiona endasse sisselõikeid tegema (nagu noored naised Marilee Strongi "The Bright Red Screamis"), veenmaks end, et see kõik on tegelikult juhtumas. Fiona ütles, et elu avalikkuse pilgu all tundus olevat nii ebareaalne, aga enesele tekitatud valu oli tõeline. Samas õpetas see talle, et sellest ei ole tegelikult kasu, kui üürike hetk välja arvata. Ning pärast seda tunned end perverdina.

Järgmise etapi Fiona elus võtsid enda alla öö läbi kestvad peod koos inimestega, kes olid tast kaks korda vanemad ja tahtsid ta elu suunata. Ta ei loobunud siiski teisitimõtleja staatusest vaid seepärast, et tal oli kutse prestiizhikatele üritustele.
Seejuures andis talle nõu Courtney Love. "Ta on väga tark ärinaine. Ta ütles mulle, et ma ei pea tegema, mis nad tahavad, ja tal oli õigus. Mina olin see, kellel oli midagi, mida nad tahtsid müüa. Paljud selle ala inimesed ei taha, et sa seda mõistaksid, sest niimoodi nad kaitsevad ja kontrollivad oma investeeringut. Kui nad saavad sulle öelda, mida teha, siis nad teavad täpselt, mida nad turustavad. Ma õppisin usaldama rohkem oma intuitsiooni ja aru saama, millal inimesed püüdsid minu üle kontrolli saada," kommenteeris Fiona.

Õnneks ei loobunud Fiona kunagi oma arvamuse avaldamisest, olenemata sellest, kui pöörane see hetkel võis olla. Fiona ise ütleb, et ei ole seda tüüpi inimene, kes oma tundeid peidaks ning seetõttu pahvatas ta kõik välja ning sai hiljem öeldu laviinina enese peale tagasi. Ainus võimalus sellest üle olla on endast kirjutatud artikleid mitte lugeda.

Fiona võrdleb end Kreeka mütoloogiast pärit selgeltnägija Cassandraga, kellel lasus Zeusi needus, mis takistas inimestel uskumast ta sõnu. Fiona meenutab, et kui ta midagi ütles, siis nähti selles vaid vandumist ning vaba maailma kirumist.

Nüüd on asjadest, millest rääkimise pärast Fionat veidrikuks peeti, saanud elu normaalne osa. Depressioonist on saanud meditsiiniline termin ja Fiona ütleb elutargalt, et ühiskond võiks eneselt küsida, miks nii paljud inimesed tunnevad vajadust reguleerimise järele. Miks inimesed lasevad end kontrollida ja miks nii paljud arvavad, et nad on haiged veel enne diagnoosimist?

"Me oleme jõudnud punkti, kus depressiooni peetakse haiguseks, aga kaugelt liiga paljud inimesed pöörduvad ravimite poole liiga kiiresti. Ka mina võtsin varem ravimeid, aga enam mitte, peamiselt seepärast, et nende kõrvalmõju oli liiga kohutav," ütles Fiona.

Kui Fionast tehti 19 aastaselt MTV ikoon, avastas ta, et teda sunniti kandma teismeliste tüdrukute põlvkonna pärast mures oleva ühiskonna kandamit. Kui sa ei sobinud aktsepteeritud mudelisse, siis sadasid sulle kaela süüdistused: sa tarvitad narkootikume, sa ei söö, sa oled haige. Ja miski ei ärrita rohkem kui see, kui sa ei püüdagi end parandada. Fionale ei meeldinud see siis ja ta ei tea ka praegu, kas ta tahab kuuluda mingisse konkreetsesse gruppi. Ta ei ole isegi mitte iseendaga võitlev tüüp, praegusel hetkel huvitab teda vaid see, mida ta näeb ja tunneb.

"Noortel naistel on tunne, et neid vastandatakse pidevalt üksteisele. Ja kui sa oled üle saanud teiste naiste põlgamisest, siis leiad sa, et see on naeruväärne ja arvatavasti mõne kuti süü ja sa ei taha enam vaenlast ega kedagi, keda põlata. Ma ei tea, kui feministlik ma olen või mida see sõna enam tähendab. On raske olla feminist ... parem on olla sina ise-ist," märkis Fiona.

Õnneks Fiona Apple teab, kes ja mis ta on: ta on tema ise. Ja see on igaühele raske. Eriti nii raskes vanuses ja seistes laval mängimas rolli, mida meie tahame, et ta mängiks.

Susan Corrigan (I-D Magazine)

Fiona koduleheküljelt leiad materjali tema muusika, tuuride ning eluloo kohta. Tema uut plaati When The Pawn saad tellida DELFI plaadipoest