Veendunud, et Golden annab faktitäpse ülevaate tema endisest ametist, kutsus Iwasaki ta kaheks nädalaks külla ning avaldas kirjanikule geiša elu intiimsed üksikasjad.

Järgnev artikkel pärineb New York Times'ist.

Goldeni 1997. aasta menuromaan “Geiša memuaarid” (“Memoirs of a Geisha”) põhineb osaliselt Iwasaki sõnadel. Romaani noorest geišaks müüdud tüdrukust, kes saab jagu konkureeriva geiša sepitsustest ning tõuseb üheks Kyoto glamuursemaks geišaks, on müüdud inglise keeles neli miljonit ning see on tõlgitud 32 keelde, sh eesti keelde. Romaani ingliskeelse versiooni lõpus tunnistas Golden, et “võlgneb palju eelkõige ühele inimesele - Mineko Iwasakile”. Ta ütles, et Iwasaki vastas kannatlikult kõigile autori küsimustele geiša elu rituaalide kohta intiimsete üksikasjadeni välja.

Nüüd ütleb Iwasaki, et kahetseb, et rääkis Goldenile oma loo. Hiljutises intervjuus ja Manhattani föderaalkohtule esitatud hagis väitis endine geiša, et Golden määris ta maine sajandeid saladust hoidnud geišade kogukonnas, avaldades ta nime, vaatamata kokkuleppele, et tema isik jääb anonüümseks. Iwasaki nõuab nüüd kohtu teel osa Goldeni raamatumüügituludest.

“Kui mul oleks olnud aimu, et Arthur Golden kasutab mu nime, ei oleks ma iial teda oma majja lubanud,” ütles ta. “See raamat on tõuganud mu ameti häbisse.”

Golden ütles telefoniintervjuus, et ei lubanud kunagi Iwasaki nime mitte kasutada ning et naine ei palunudki temalt seda. Golden ütles, et Iwasakil oli algselt hea meel, et teda seostati selle raamatuga ning et ta palus tal koguni korraldada talle raamatu tutvustamiseks Ameerika Ühendriikides turnee.

“Mineko soovide järgimine oli kui lendleva lehe tagaajamine,” ütles ta. Naise palvel kustutas Golden tema nime raamatu jaapanikeelselt versioonilt. Iwasaki ütles, et kavatseb avaldada suvel oma autobiograafia. Iwasaki väidab, et 90 protsenti romaanist põhineb sellel, mida ta Goldenile rääkis. Golden ise väidab, et raamat ei tugine ainuüksi Iwasaki eluloole ning et peategelane on pandud kokku mitmest geišast, keda ta raamatu kirjutamise ajal küsitles. Ta osutas tõsiasjale, et romaani tegevustik toimub peamiselt enne Teist maailmasõda, mil geišandus oli hoopis teistsugune kui tänapäeval.

Iwasakit paistis kõige enam ärritavat, et Golden rääkis raamatu tutvustamisturneedel avalikult sellisest asjast nagu “mizuage”. Tegemist on Jaapani rituaaliga, mille käigus rikkad patroonid teevad pakkumise täisväärtuslikuks geišaks saava õpilase süütuse võtmiseks. Golden ütles, et kuna Iwasaki rääkis mizuagest nii avalikult, arvas ta, et see kuulub tema töö, mitte isikliku elu juurde. “Ma ei oleks sellest kindlasti mitte rääkinud, kui ta oleks andnud mulle põhjust arvata, et see võib talle meelehärmi valmistada,” ütles Golden.

Ta viitas seejuures dokumentaalfilmi tegijale, kes väitis, et Iwasaki oli mitu aastat pärast Goldenile antud intervjuud samuti oma mizuagest rääkinud. Filmitegija, kes ei soostunud avaldama oma nime kartuses, et Iwasaki võib ka tema kohtusse kaevata, ütles, et Iwasaki ütles, et osa asju ei ole avaldamiseks, aga ta ei mäleta täpselt mis.

Romaan on tekitanud hämmingut haruldases geišade maailmas, kus diskreetsus on traditsioon. Geišade ringkonnas kardetakse, et romaani ümber käiv dispuut, eriti peatükid, mis puudutavad seksuaalsuhteid klientide ja geišade vahe, rikuvad geišade maine ning kinnistavad Läänes levinud arvamust, et geišad ei ole midagi muud kui väga kultuursed prostituudid.

Geišade ringkonnas pole valitsenud sellist segadust pärast 1989. aastat, mil peaminister Sousuke Uno oli sunnitud armuloo pärast geišaga ametist tagasi astuma. Segadus on eriti suur Kyoto kõige eksklusiivsemas meelelahutusrajoonis Gionis, kus Iwasaki 1960tel ja 1970tel ülipopulaarne oli.

Endise Kyoto geišaga abiellunud Kanada fotograaf Peter MacIntosh ütles, et geišade kogukond püüab jätta muljet, nagu ei läheks romaan neile korda. Aga tegelikult on nad väga mures, kuna romaan kujundab maailma arvamust neist, olgu õigustatult või õigustamatult.

Geišad on muusika-, tantsu-, mängu- ja vestluskunsti hästi tundvad õhtu perenaised. Nad töötavad kaaslannadena eksklusiivsetes restoranides ja teemajades, mille patroonid on rikkad ning mõjuvõimsad mehed. Kliendid sõlmivad sageli geišadega pikaajalised suhted, mis võivad, aga ei pruugi viia seksini. Geišade hulgas valitseb kirjutamata seadus, et see, mis toimub meelelahutusasutuste seinte vahel, kus nemad on perenaised, ka jääb nende seinte vahele.

“Minu ajal võis klient minna ja lõbutseda Gionis ja keegi ei saanud sellest teada, aga paistab, et need ajad on ümber saamas,” ütles baari pidav endine geiša, 56-aastane Kimiko Kitano.

Vähesed geišad ja nende kliendid on nõus ajakirjanikega rääkima. Aga mitmed intervjuuks soostunud Kyoto geišad ütlesid, et nad ei ole rahul negatiivse tähelepanuga, mis romaan põhjustas. Nii mõnigi oli pahane Iwasaki peale, et too Goldeniga avameelselt rääkis.

Kuigi Goldeni romaan on ilukirjandus ega avalikusta kuigi olulist informatsiooni, on paljud geišad mures, sest see on kirjutatud veenvalt esimeses isikus, nii et paljud lugejad võivad pidada kõike kirjutatut tõeseks. Paljud Gionis töötavad inimesed püüavad distantseerida end Iwasakist, keda on nimetatud ka väljaheidetuks. Kõige enam teeb geišadele muret raamatus esinev seksuaalsuhete käsitlus, eriti mizuage traditsioon.

Romaani peategelane noor Sayuri nimeline naine sai oma mizuage eest pretsedenditu summa. Golden ei soostunud täpselt ütlema, mis Iwasaki talle oma mizuage kohta ütles, et varasemates intervjuudes on ta öelnud, et Iwasaki öelnud talle, et tema 1970. aasta mizuage püstitas rekordi. Iwasaki on ise seda väidet eitanud. Süütuse võtmise teemal rääkimine muudab geišad väga närviliseks ning paljud endised geišad ütlevad, et tänapäeval praktiseeritakse seda väga piiratult.

“Ma kardan, et kui turistid tulevad Jaapanisse ja näevad tänaval geišasid, siis nad arvavad, et neil on hinnalipik küljes,” ütles 63-aastane endine geiša Teruko, kes kohtus 1974. aastal USA president Gerald R. Fordiga, kui too Jaapanis riigivisiidil käis.

Teruko, kes kasutab ainult üht nime, ütles, et Columbia ülikool kutsus teda 1998. aastal geišade elust loengut pidama. Kõik küsimused puudutasid seda raamatut, ütles ta. “Nad tahtsid teada, millal mina oma mizuage läbi tegin, kui palju mulle maksti ja kuidas seks oli,” ütles Teruko.

Iwasaki ütles, et soostus rääkima Goldeniga vaid seepärast, et ta kuulub The New York Times Companyt kontrollivasse perekonda (ta on ajalehe kirjastaja Arthur Sulzberger juni-i lähedane sugulane) ja kuna praeguseks manalasse varisenud endised kliendid soovitasid teda soojalt. Endiste klientidena nimetas ta Sony Corporationi endist esimeest Akio Moritat ja naiste aluspesu firma Wacoali omaaegset esimeest Koichi Tsukamotot.

Iwasaki esitas hagi Ameerika Ühendriikide Manhattani ringkonnakohtule Goldeni ja kirjastaja Alfred A. Knopfi vastu, süüdistades neid laimamises, kokkuleppe ning autoriõiguse rikkumises. Nii autor kui kirjanik on öelnud, et hagid on põhjendamatud ning et nad vaidlustavad need.

Golden ütles, et tema arvates kohtleb geišade kogukond Iwasakit ebaõiglaselt. “Ta ei andnud mulle kübetki valeinformatsiooni. Ma olen meelitatud, et raamatusse suhtutakse kui paljastavasse teosesse, aga ta ei ole seda. See on romaan.”

Telli raamat Delfi raamatupoest!