Audrey Hepburn oli lahke, tagasihoidlik, uje ja suuremeelne. Näis, et ta koosnes üksnes headest omadustes. Ning seejuures oli ta vapustavalt kaunis, elegantne ja stiilne. Kuidas küll see kõik oli temas kokku saanud?

Õiged ja laitmatud kangelased muutuvad publiku jaoks kiiresti igavaks. Audrey aga, vaatamata oma „õigsusele“, pole tänaseni kedagi ära tüüdanud. Temas oli varjul midagi säärast, mis erutas kujutlusvõimet ning kütkestas. Midagi, mis oli peidus selle laitmatu välimuse ja veatu käitumise taga. Mis see siis oli?

Hea paha tüdruk

Audrey ei olnud just suur näitlejanna ning ta teadvustas seda endale vägagi hästi. Tema diapasoon ei olnud eriti lai — komöödia, muusikal, melodraama. Võimalik, et ka detektiiv, kuid ilma igasuguste veriste stseenideta. Ei mingeid liigseid hingematvaid kirgi — see polnud tema jaoks. Ta valis väga hoolikalt osasid, öeldes ära isegi kuulsatele režissööridele. Alfred Hitchcockil, sellel võimsal provokaatoril, ei õnnestunudki Audreyst oma muusat teha. Kuigi esialgu andis naine lubaduse võtetele tulla, tegi ta hiljem ometi kõik selleks, et vältida osalemist filmis, kus tema kangelannast saab vägivalla ohver. Ta lihtsalt ei suutnud seda teha! Ka keeldus ta filmidest, kust võis leida analoogiat tema enda mälestustega. Anne Franki osa oli seotud liialt tugevate emotsioonidega — valu ja kannatustega. Ka see polnud tema jaoks.

Audrey Hepburni ampluaaks oli printsess, aristokraat või lihtsalt hästikasvatatud tütarlaps, kes satub keerulistesse olukordadesse, kuid väljub sealt auga tõeliste meeste abil. Armas, võluv, täiesti loomulik, igavene laps. Sellise tegelaskuju lõid filmid „Puhkus Roomas“ ja „Sabrina“, „Sõda ja rahu“ ning „Pärastlõunane armastus“. On paradoksaalne, et sellistes armastusfilmides nagu „Sabrina“ ja „Puhkus Roomas“ pole väikseimatki vihjet seksile. Igavene süütus oligi tähtsaim osa näitlejanna kinorollides.

Reaalne Audrey Hepburn sai vanemaks, kuid tema kangelannad jäidki kusagile 20 ja 25 aasta vahele. „Kuidas varastada miljonit“ ja „Minu veetlev leedi“ olid noore, veetleva ja vahetu naise variatsioonid.

Aja jooksul aga tekkisid temagi ekraanikangelastesse teatavad pöörased jooned, mis heale tüdrukule justkui ei sobinud. Filmis „Charade“ polnud Audrey enam nii süütukene. Vaid esmapilgul näis ta lambukesena huntide keskel. Mängides koos Garry Grantiga sai temast pigem hunt kui lambuke. Kergelt hämmeldunud kriitikud seletasid säärast käitumist partneri auväärse eaga. Garry Grant oli 58, ning Audrey, kes oli mehest 25 aastat noorem pidi tahes-tahtmata sellise austajaga teisiti käituma.

Kuid enne seda oli veel „Hommikueine Tiffany juures“, kus „süütukene“ mängis ülalpeetava Holly Golihtly osa. Tõsi, kriitikute arvamust mööda sai Hollyst „kõige süütum prostituut“ Hollywoodis, samas ei seganud see teda sel moel oma igapäevast leiba hankimast. Üldiselt polnud selle filmi stsenaarium selline, milliseid näitlejanna endale tavaliselt valis. Samas on Holly Golihtly osa üks paremaid Audrey rolle. Filmis tuli esimest korda ilmsiks see, mida naine hoolikalt varjas ning eneses maha surus, kuid mis ometi elas oma elu seitsme luku taga, välise laitmatuse taga…

Kaunitar ja koletis

Paistis, et ka Audrey isiklikus elus polnud märkigi kõlvatusest. Ei keelatud suhteid, ei mingit liiderlikkust ega kombelõtvust. Kaks abielu, kumbki kestis 14 aastat. Kumbagi lahutust ei algatanud naine. Ei, tema püüdis oma peresid koos hoida. Kui aga hoolikamalt asjasse süveneda, siis olid mõlemad abielud määratud purunema juba algusest alates. Kumbki väljavalitu ei sobinud Audreyle meheks.

Tema esimene mees Mel Ferrer, kes polnud just eriti suur hollywoodi täht, oli juba ammu tuntud oma skandaalse isikliku elu poolest. Ja ega Casanovast head abielumeest ju ei saa.

1961 Audrey teine mees, itaalia psühhiaater Andrea Dotti pärines heast Rooma perekonnast. Ta oli tõeline roomlane. Roomas aga vaadatakse mehele, kellel pole armukest, viltu — kas temaga on ikka kõik korras? Dotti abiellus filmitähega, sest see mõjus hästi tema enesearmastusele, samas ei kavatsenudki ta teistest kaunitaridest loobuda. Audrey polnud aga naine, kes lepib lõputute reetmistega.

Näitlejatar deklareeris alati, et tema ideaaliks on mees, lapsed, maja, aed, koer ja mõõdukas päevakava — vaikne naiselik õnn. Ning lahke saatus viiski ta esialgu kokku sobiva mehega. 20-aastane Audrey oli kihlatud eakaaslase James Hansoniga, tulevase andeka suurtöösturi, lord Hansoniga. Siin aga pingutas helde saatus veidi üle. Lisaks perspektiivile isiklikus elus tõusis ka naise karjäär peadpööritava kiirusega. Peaaegu ühel ajal sai ta osad kahte filmi — „Gigi“ ja „Puhkus Roomas“. Noore ja kauni miljonäri kuju tuhmus, kui Audry sai tunda läheneva kuulsuse tuuli. Valides Jamesi pakutud kodu, mehe ja laste ning kuulsuse vahel, valis näitlejanna ikkagi kuulsuse.

Naise kurikuulus romantiline pool määras tema suhted meestega. Paljud inimesed märkisid, et töötades juba Hollywoodis ei kaotanud ta teatud naiivset, vanamoodsat vaadet elule. Ning inimesi ei näinud ta mitte üksnes läbi roosade prillide, vaid neid väga tugevalt ilustades. Ta nägi just seda, mida tahtis näha, mitte seda, mis tal reaalselt silmade ees oli.
Kuid fakt jääb faktiks: laitmatut ja suurepärase kasvatusega Audreyd tõmbas magnetina mitte usaldusväärsete, rahulike ja korralike meeste poole, vaid just selliste tugevama soo esindajate poole, keda esindavad Casanova ja Don Juan.

Issi tütar

Oma lapsepõlvest rääkis näitlejanna vastumeelselt. Ta püüdis sellest võimalikult vähe teada anda ning leidis alati viise, kuidas intervjueerija uudishimu ohutumatele radadele juhtida. Ta ei avanud end ka kõige lähedasemate sõprade ringis. Liialt palju lapsepõlvest pärit hirme ja probleeme piinasid teda ta täiskasvanu elus.

Audrey ema oli paruness Ella van Heemstra, isa aga iiri päritolu britt Hepburn-Ruston. Audrey isa tõelist päritolu ja tegevust varjab senini saladuste loor. Vanemad lahutasid, kui laps oli vaid 6-aastane. Audrey armastas oma isa väga. Ta oli impulsiivne ning erinevalt emast ei pidanud kinni „reeglitest“. Vastupidi, ta püüdis neid alati vältida. Isaga koos olles tundis tüdruk end kindlana ja kaitstuna. Ema ta ehk ei kartnudki niivõrd, kuivõrd ei avanud end tema ees. Kahjuks kestis pereidüll lühikest aega. Armukesena oli Hepburn-Ruston ehk suurepärane, kuid eeskujulikuks abielumeheks ta ei kavatsenudki saada. Maja täitus skandaalidega. Kaasad olid sarnaste iseloomudega. Mõlemad olid enesekindlad ja energilised ning mehe iiri omavoli ei jäänud kuidagi alla tema naise hollandi kangekaelsusele. Audrey puges laua alla niipea kui ümberringi hakkasid sähvima pereriiu välgud. Selles lahingus jäi laps tahaplaanile, teda nagu polekski olnud.

Näitlejannal olid kaalukad põhjused vältimaks rääkimist oma perekonnast. 30. aastatel olid ta vanemad haaratud natsismi ideedest. Isa jättis pärast lahutust 1935 perekonna ning kadus teadmata suunas. Teada on, et ta oma natsivaadete ja –tegevuse tõttu ka arreteeriti. Pärast vabanemist 1945.aastal asus mees elama Iirimaale, kus ta ka uuesti abiellus.

Hiljem, kui tütre kuulsus kandus üle kogu maailma, ei pidanud ta vajalikuks endast märku anda. Audrey otsis siiski isa üles, ilmselt ka kohtus temaga ning aitas materiaalseltki. Kuid seda tehti range saladuskatte varjus. Kui ajakirjanikud oleksid välja nuhkinud isa mineviku, oleks see olnud näitlejannale krahh. Isa lahkumine, mida Audrey pidas oma lapsepõlvetragöödiaks, oli ilmselgelt lahke saatuse esimene kingitus talle. 50. aastatel, mil sõda oli alles lähiminevik, poleks fašisti tütar suutnud iialgi ega mitte kusagil karjääri teha.

Eneseületamine

Lõppude lõpuks Audreyl vedas, et ta jäi oma ema hoole alla. Ella van Heemstra oli kasvatatud puritaanlike traditsioonide kohaselt. Ta uskus kaljukindlalt tahtejõu päästvasse rolli. Ema suutis tütrele sisendada reegleid, mida ise järgis: ära iialgi vaata tagasi, ära põe mineviku ebaõnne pärast; usu, et kõike, mida sa tahad, võid saavutada otsustusvõime ja sihikindlusega. Vaid visa töö ja enesedistsipliin aitavad eesmärki saavutada.
Kuigi ema hoolitses alati oma tütre käekäigu eest, ei suutnud ta talle anda seda nii väga vajalikku emalikku soojust ja hellust — sellist emaarmastust, mis õigustab igat oma lemmiklapse sammu. Ometi tulid lapsepõlves saadud distsipliinitunnid suuresti kasuks. Need aitasid Audreyl tasakaalustada oma soove ja kohustusi. Ning need tekitasidki lõpuks sellise vaoshoitud rahulikkuse, millega näitlejanna oma kuulsuse ahvatlustesse suhtus.

Ilmselt võitles Audrey alateadlikult (hiljem ehk ka teadlikult) „issi tütrekese“ sündroomiga. Ema antud õpetused valitsesid ta mõistust, armastus isa vastu aga elas südames. Selle aristokraatliku välimuse ja suurepärase vaoshoitud käitumise taga, kusagil sügaval hingepõhjas elas väike, isalt päritud põrguline, kes ihkas välja. Ülikorraliku Audrey hinges varjas end taltsutamatu Holly. Ning üksnes kaamerate ees lubas Audrey tollel välja tulla. Tänu oma elukutsele tuli näitleja toime oma siseheitlustega, paigutades „issi tütrekese“ filmirolli raamidesse.

Ka oma isiklikus elus tuli ta sellega lõpuks toime. Tema viimaseks kaaslaseks oli hollandi näitleja Robert Wolders, kes kuulus hoopis teise tüüpi, kui olid Audrey eelmised mehed. Ta oli rahulik, tasakaalukas, hoolitsev ja truu. Neid ühendasid nende isikliku elu kurvad sündmused. Mees oli matnud oma armastatud naise, Audrey aga lahutanud teisest mehest. Abielu sõlmima nad ei hakanud, ometi said neist lahutamatud. Robert planeeris naise elu, kaitses teda inimeste eest, keda Audrey ei tahtnud näha, ning tegevuse eest, millega naine ei soovinud tegeleda. Ta oli taktitundeline ning tegi seda kõike nii, et keegi ei tundnud end solvatuna. See müütiline vaikne sadam, mida Audrey oli ihanud kogu oma elu, sai nüüd reaalsuseks. Ehkki sama oleks ta ehk kogenud ka James Hansoniga, oma esimese peigmehega, kui noor näitlejanna oleks selle kooseluga nõustunud.

Oma viimased aastad pühendas Audrey ühiskondlikule tegevusele. UNICEFi heatahte saadikuna kogus ta abi Aafrika lastele. Ta viibis lõputult rasketel retkedel Somaalias, Keenias, Etioopias — kohtades, kus valitses näljahäda. Ta töötas väsimuseta ega soovinud sellest tööst vabaneda. Kunagistel kaugetel aegadel, kui filmivõtted toimusid Aafrikas, pidid naist hotellitoas ümbritsema kõik mugavused. Naljatati, et tema vannitoas asus Aafrika ainus bidee.
Nüüd rappus Audrey vanades bussides paikadesse, kus polnud isegi teid. Ta ööbis telkides ning tal polnud ka piisavalt vett, et duši all käia. Ning kuhu ta ka ei oleks ilmunud, saatis teda kõikjal truu ja hoolitsev Robert Wolders…