Hea vormi saladus — öised võiküpsised

 (32)
Hea vormi saladus — öised võiküpsised
Corbis/Scanpix

Mul on silmini siiber kõigist juttudest, kuidas tuleb aina vähem ja vähem süüa, et vormis püsida. Jama, ütlen ma. Selle aina vähem söömisega tabab teid ainult võigas stress, aga kaalu küll niimoodi ei langeta.

Kohe seletan, miks. Vaadake, kui te oma kehale aina vähem süüa annate, siis arvab keha, et on saabunud nälg — ja lülitub ümber kokkuhoiurežiimile. Keha saab niimoodi signaali, et selle vähesega, mis te talle annate, tuleb võimalikult kokkuhoidlikult ümber käia.

Niisiis, keha hakkab omalt poolt kokku hoidma ja koonerdama. Ta püüab seda vähest, mis tal on, võimalikult tasahilju kulutada. Mistõttu teie ainevahetus aeglustub. Mis omakorda on kaalulangetamise seisukohalt hirmus paha, sest tervisliku kaalu eeltingimus ongi just normaalne, see tähendab pigem kiire kui aeglane ainevahetus.

Rääkimata veel teie enda enesetundest! Kujutage ette, kehal ei jää enam toidust midagi üle. Mistõttu hakkate üha harvem vetsus käima, kuni viimaks on teil sinna pisut pikemaks asja võib-olla kord nädalas. Sellise asja kätte võib inimene aga hoopiski ära surra! Lugege arstide arvamusi, kui te mind ei usu.

Kui selline näljutamine kestab pikka aega, siis kohandub keha näljaga täiesti ja jääbki koonriks. Ja kui te siis ühel päeval otsustate, et aitab jamast, sööks nüüd jälle inimese moodi — siis võtate hoopis kõvasti juurde. Paljalt selle pärast, et olete oma keha lollitanud ja sundinud teda uskuma, et nüüd jääbki nälg majja.

Sellest pole vist üldse mõtet rääkidagi, et on väga vähe neid, kes suudavad oma keha petta pikka aega. Enamasti on kogu see dieedivärk ikka suunatud kiiretele tulemustele, ja kui need on saavutatud — mõned suudavad seda, olen kuulnud –, siis nn tavalise režiimi juurde tagasi pöördudes tulevad kilod kindlasti tagasi.

Minu tervisliku kaalu tagatiseks on igatahes sagedased küpsised enne magamajäämist. Kui ma ikka õhtul hilja tunnen — näiteks trennist või saunast tulles –, et kõht on tühi ja tahaks midagi head, siis pistan aga terve karbitäie lemmikküpsiseid kinni, ja uni tuleb hea. Kes siis ikka tühja kõhuga magada saab!

Aga jah, ma söön neid tõesti siis, kui ma tahan, mitte iga päev möödaminnes telekast tuleva filmi kõrvale. St ikka siis, kui mul on kõhus nende jaoks ruumi ja selline isu. Väga hästi mõjub, pean ma ütlema. Aga vahel tahan hoopis õuna või salatit või võileiba, ja teinekord ma ei tunnegi vajadust õhtul hilja midagi süüa.

Noh, küllap on neid, kes tõesti söövadki liiga palju. Aga nendega on jälle see asi, et nad ei söö ülearu mitte selle pärast, et neil oleks kõht tühi, vaid millegi muu pärast. Süüakse halva enesetunde leevenduseks, stressist või kurbusest. Mina söön oma küpsiseid hea meelega ja ilma igasuguse süütundeta, selle pärast nad ongi mulle terviseks.

Kui kõik inimesed sööksid ainult selle pärast, et neil on kõht tühi, siis ei oleks mitte kellelgi mingeid kaaluprobleeme — mingist tervisehäirest põhjustatud juhtumid ehk välja arvatud. Kõik see kaalujama tekib selle pärast, et ei kuulata oma keha. Aga keha ei saa pikalt petta, ja kõik pettuse jätab keha ju meelde. Ja teeb pärast teile tagasi.

Keha toiduga nöökimise asemel on kõvasti mõttekam ennast liigutada. Inimene on tehtud nii, et kui ta peab kaheksa tundi töölaua taga istuma, siis tahab tema kaheksa tundi magada ja ööpäeva ühe kolmandiku jooksul natukenegi liikumist saada. Iga päev võib-olla ei viitsi, aga paar korda nädalas ikka võiks.

Piitsa saame siin elus niigi igal pool küllalt, präänikut on ka vaja. Aga präänikut tuleb enesele ise anda, sest keegi teine meile seda pakkuma ei tule — ja süüa tuleb seda präänikut rõõmuga, mitte kartuses, et selle nimel peab homme leivastki loobuma. Rõõmuga söödud magus ei tee kedagi paksuks, vaid vastupidi, hoiab teid vormis.