Hooldajaid ja abivajajaid ühendava platvormi looja: hooleandja töö on avanud mulle maailma, millest varem võisin ainult unistada

 (1)
Hooldajaid ja abivajajaid ühendava platvormi looja: hooleandja töö on avanud mulle maailma, millest varem võisin ainult unistada
Erakogu

Hooldaja amet ei ole tavaliselt kõige esimene valik, ammugi noore inimese seas. Küll aga veab elu meid teinekord olukordadesse, kus tuleb proovida asju, mille peale poleks varem tulnudki. Oma kogemusest ja teekonnast hooldajaks, räägib Marion Teder, kes ka täna seisab inimeste heaolu eest, vedades platvormi CareMate.

“Kasvasin üles üsnagi vaeses peres, kus oli raskusi toimetulekuga. Minu lahkunud isal oli raskekujuline skisofreenia, emal on liikumispuue ja vennal on diagnoositud Aspergeri sündroom. Olin nagu väike täiskasvanu, kes mõtiskles tihti, milleks see elu üldse? Me tuleme siia, peame kuidagi elus püsima ja üks hetk ikkagi ju sureme. Sündisin ajal, mil Eesti polnud isegi mitte vabariik veel, ema töötas tehases ja isa oli skisofreenikust alkohoolik, õde oli minust hulga vanem. Koolis olin kurvameelne ja üksik laps, hoidsin omaette ja sõpru mul väga polnud. Tundsin, et olen koormaks endale ja veel rohkem oma emale, kel oli meiega päris raske hakkama saada.

Eesti aja saabudes tulid moodi vinged asjad, mis paistsid olemas olevat kõigil peale minu. Käidi Soomes ja ka kaugematel reisidel. Mäletan, et onu käis reisil Tais ja sestpeale hakkasin unistama reisimisest ja maailma avastamisest. Kuigi see tundus nii kättesaamatu.

Keskkooli lõpus tahtsin saada politseinikuks. Vestlusel küsiti, et miks minusugune peenike-kleenuke tahab minna tänavahel jõhkardeid väänama ja luku taha panema? Komisjoni liikmed soovitasid mul minna hoopis Tartu Ülikooli sotsiaaltööd õppima ja selle valiku ma tegingi. Kooli kõrval pidin enda toetamiseks käima ka tööl ning nii töötasingi tanklates ja restoranides.

Seotud lood:

Järsku tuli võimalus minna Norrasse ja Soome, kust sai alguse nii öelda rahvusvaheline elu. Bakatööd kirjutades tuli pakkumine isegi Inglismaalt, mille võtsin loomulikult vastu. Inglismaa esimesed aastad olid minu jaoks täielik revolutsioon. Nägin elu, millest ei osanud unistadagi — lapsehoidjana heal järjel olevate inimeste mõisas, kus reisiti mööda maailmal, avardus ka minu silmaring. Sain aru, et maailm on valla ja tegelikult ei hoia mind miski ise ka Taisse jõudmast. Nii siis otsustasingi teha karjääri Inglismaal. Võimalused ja teistmoodi ühiskond, see kõik oli põnev, kuid teisalt ei olnud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste diplomiga Inglismaal suurt midagi peale hakata.


Erakogu


Alustasin nullist. Googledasin agentuure, kes pakkusid head palka ja tänuväärset tööd teisi aidata. Mõtlesin, et wow, aitamine, teiste selliste või isegi hullemas olukorras inimeste aitamine, kui minu pere, vat see on midagi, mida ma teha tõesti võiksin. Nii sattusingi ma 2013. aasta kevadel Leedsis ühte agentuuri tööle Home Support Workeriks (hooleandjaks). See oli väga suur väljakutse. Olin introvertne, kes pidi käima täiesti võõraste inimeste kodus, et neid pesta, võite ette kujutada, mis tunne see oli.

Mu hoolealune oli tulekahjus kaotanud kogu oma pere, tema keha ja pool aju oli halvatud. Ta elas üksi ja ainus, mis sära silma tõi, oligi tugi, mida talle pakuti. Hooleandjad käisid tema juures mitu korda päevas, et aidata igapäevatoimingutega. Paratamatult mõtlesin siis oma vanematele, eelkõige isale, kes lihtsalt põletas oma elu — oma skisofreenia ja raske eluga ei saanud ta kunagi tegelikult professionaalset abi. Eesti vs Inglismaa.

Tol hetkel olin oma perest üsna eraldunud, kuid soovisin seda muuta. Leidsin teistsuguse agentuuri, mis pakkus töövisiite nädala-kahe kaupa, mis jättis nädal-kaks vabaks. Vapustav — saan head palka, aidata inimesi, olla rahvusvaheline ja olla olemas oma perele. Vahetasingi agentuuri. Ettevalmistust minult ei nõutud, sest igal agentuuril olid nädalased kiirkursused.


Erakogu


Kõige enam vajavad inimesed koduse hooldaja abi, et endaga ise toime tulla, ehk minu rolliks on aidata neil ise oma tegemistega hakkama saada, inimesel ise maksimaalselt tegutseda. Olgu selleks siis abistamine kampsuni selga panemisel või tugiraamiga tänaval kõndimisel. Voodihaiged, kes vajavad juba ööpäevaringset järelvalvet, on pigem hooldekodudes.

Loe veel

Hooldaja töö kõige suurem väljakutse ongi vast mentaalne valmisolek. Teiste ees hoolitsemine nõuab kõrget empaatiavõimet, et suudaksid olla kannatlik ja hooliv. Teinekord tahaks ju ise asjad ära teha, kuid mu ülesanne on siiski suunata inimest ise võimalikult palju tegutsema ja see võib aega võtta. Keeruline on ka klientidega, kes pole enda suhtes hoolivad, nt tarbivad mõned koos rohtudega alkoholi, kuigi ei tohi. Sellisel juhul saan küll informeerida selles perearsti, kuid teisalt otsustab igaüks oma valikute eest ise, hooldajal ei ole õigust kehtestada reegleid. Näiteks kunagi viisin ühe patsiendi, noore mehe peole, järgmistel hommikul oli tal aga joodud kokteilidest üsna kehv enesetunne. Ega ka mul jäänud üle muud, kui ta pohmellist välja aidata.

Uue töökohaga täitus ka mu reisiunistus. Tõsi, Tais pole ma veel käinud, kuid see eest näiteks Rios ja Balil. Töö andis võimaluse mulle reisides ka raha teenida. Nii käisin ühe kliendiga kaks nädalat Kariibi merel kruiisimas. Palmid ja meri, kookosed ja kellegi abistamine ning raha teenimine, mitte kulutamine. Tundub natuke naiivne, aga tõsi ta oli. Mõni aeg hiljem palus teine klient endaga mind töövisiidile New Yorki. See pööras mu elus uue lehekülje. Nähes, kuidas kaelast saadik halvatud inimene reisib teisele poole maakera, töötab ja naudib elu, sest hooleandjad annavad talle toe, iseseisvuse ja võimaluse kasutada oma potentsiaali maksimaalselt, inspireeris mind looma CareMate’i.

Ideest on nüüdseks valminud veebiportaal, mis viib kokku hooleandjad ja hoolt vajavad inimesed. Meil kõikidel tuleb üks hetk seista silmitsi otsusega, millest sõltub teise inimese elu. Oma vanemate, laste või kellegi kaugema pereliikme ees tuleb kanda kohustust — korraldades teise inimese elu parimal võimalikul viisil. Kõlab utoopiliselt! Südamest tahab kindlasti igaüks meist pakkuda oma lähedasele parimat hoolt, kuid, midagi tuleb tuua ohvriks — töö, kodu, vaba aeg, reisihuvi, perekond, lapsed, õpingud — tihti leiame end olukorrast, kus ei ole piisavalt aega ega materiaalseid võimalusi.

Kui mujal Lääneriikides tagab riik selle toe, mis võimaldab pakkuda inimväärset, empaatilist ja turvalist isikuhooldust, siis Eestis on see alles lapsekingades. Agentuure on, kuid nad ei ole kõigile abivajajatele kättesaadavad ning puudub piisav paindlikkus. Viimane tähendab, et ei saa alati just sellise ajagraafiku alusel ja teenuste valikuga hoolt, mida vajaks ning seda mõistliku hinna eest.

Ajujahi konkursil osalenud CareMate ei tähenda hooldekodu, vaid hooldusteenuseid. Nii saab abivajaja leida endale appi inimese, kes aitaks käia toidupoes, ravimite järel, aitaks arsti juurde, koduste või isikuhooldust vajavate toimetustega. Kahjuks ei ole kõigil lastel ja lastelastel võimalust igapäevaselt oma lähedasi aidata — sageli jäävad pereliikmete vahele kümned, kui mitte sajad kilomeetrid. Lahked hooleandjad, kes on läbinud ka väljaõppe, saavad aga anda vajaliku abi.

Ka täna töötan ma veel Inglismaal hooleandjana — paar nädalat kuust veedan seal, paar kodus Eestis. Hooleandja töö on raske, kuid annab väga palju tagasi. Aitamine annab alati tagasi.”

Erakogu