Hullud Päevad ja Osturalli pole säästmiseks, vaid raiskamiseks
Rikkurid rabasid tasuta päikseprille paremalt ja vasakult, osa neist peites prillipaari lausa taskusse, pintsakusse või kotti — seda selleks, et saada veel üks paar! Sajanaelase prillipaari nimel rabelevaid rikkaid pealt vaadates mõistsin ma, et küsimus pole tegelikult rahas, vaid inimeste surematus ahnuses.
Osturallid eksisteerivad igal pool maailmas. Tavaliselt toimuvad need siin Londonis päeval, mil suured kaubamajad nagu Selfridge ja Harrods lasevad oma hinnad 50-70% alla. Rahvas tungleb ja ostab täpselt samasuguses paanikas nagu Eestis — justkui oleks käes maailmalõpp. Ostetakse absoluutselt kõike. Hinnasilt, millel on paar nulli lõpust kadunud, ostetakse ära ka siis, kui seda vaja pole. “Ma säästsin nii palju!” kõlab kõigi ühine õhinal öeldud sõnum.
Pean ausalt märkima, et ajal, mil minu sissetulek ei olnud suur, olin ka mina allahindluste fänn. Ostsin ja muudkui uskusin end säästvat. Nüüd, kui mul on esimest korda elus natuke rohkem raha kui tavaliselt, olen aru saanud, et allahindlused on tegelikult kaupmeeste välja mõeldud trikk igasuguse rämpsu pähe määrimiseks.
See, et mu elus on raha juurde tulnud, ei tähenda veel, et ma seda ajuvabalt raiskaksin. Elu on näidanud, et mida suurem on mu sissetulek, seda kitsimaks ma muutun. Ma ei pea kandma Louis Vuittoni kotti, et tõestada oma staatust. Jaksates osta kallimaid riideid, on mul esimest korda elus julgust kanda seda, mida tahan! Ma olen pärit üsna vaesest perekonnast ja seetõttu üles kasvanud alati raha mustadeks päevadeks säästes. Ometi ei käi ma enam ammu raha säästmas Hulludel Päevadel ja allahindlustel. Miks?
Sest raha saab säästa iga päev ja ka ilma allahindlusteta. Minust on näiteks viimastel aastatel saanud vintage riiete fänn ja nõnda leian ma end ikka ja jälle reisides maailma erinevatel kirbuturgudel. Märtsis Sun Valley’s suusatamas käies leidsin ma suusakuurorti second hand kauplusest Ralph Laureni kašmiirkampsuni kuue dollariga. Poes maksab see umbes 500 naela. Suure osa disainerrõivastest ostan ma internetist Ebay või net.a.porteri kaudu. Internetikaubamajades on võimalik leida kleit, paar kingi või disainerkott, mis maksab poes tuhandeid naelu, pea poole odavamalt.
Allahindlused on seega minu meelest tänapäeval mõttetud ja neist tuleks hoida suure kaarega eemale. Raha, mille kulutate Hulludel Päevadel n-ö säästes ja kokku ostes asju, mida te tegelikult ei vaja, pole mitte säästmine, vaid raiskamine. Minu abikaasa ütleb ikka, et parem on osta midagi kallist ja kvaliteetset, mida saab kanda aastaid, kui midagi odavat, mis kaotab esimeses pesus värvi ja sära.
Internetikaubamajad toovad ülemaailmsed brändid koju kätte ning seda soodsamalt kui kunagi varem. Vintage ja second hand poed ei näita juba ammu vaesustaset, vaid stiili, mida ülistavad ka modellid ja filmistaarid. Paar aastat tagasi supermodell Giselle Bündchenit Londonis intervjueerides teatas too mulle võidukalt, et vintage poed ja kirbuturud on eduka modelli suurim nõrkus. Kleit, mis tal Ebeli kellaesitlusel seljas oli, polnud Versace või Gucci, vaid hoopis tundmatu 1960ndate vintage.
Ostuhullus on haigus, mille puhul säästab vähe. Igapäevane mõõdukas tarbimine, oma rahakoti ning võimaluste pidev ja reaalne balansseerimine on hoopis see, mis pikas perspektiivis raha kokku hoiab. Hulludel Päevadel kulutatud tuhanded pole mitte kokkuhoid, vaid mõtlematu tarbimine.
