Ilus ja karm elu ehk veelkord Norast
Suudlus ei veninud nii kirglikuks ja pikaks nagu kinolinal ja romaanides. See oli kestnud vaid tühise viivu, sest pärast seda, kui huuled olid kokku puutunud, hetk lõppes.
Märganud, et Nora seisab ikka kinnisilmi, Mario köhatas. Köha-tas, nagu noorele härrasmehele kohane, kuna vaid filmides ja raama-tutes olid pikad suudlusstseenid, mis algasid huulte õrnast kohtu-misest, ning järgmise stseeni või peatüki alguses, mil suudlus lõppes, oli kulunud juba minuteid, tunde, kuid ja vahel ka aastaid.
/---/
Faisal kergitas veidi oma hõlsti ja kükitas kitsede juurde. Pärastlõunapäike hakkas end juba puude latvadele toetama, kerge tuuleiil tekitas õhus väreluse, mis segunes kruusi purskuvate piima-jugade ühtlase sirinaga. See mõjus uinutavalt, põhjustades Noras kummalisi võbinaid, mis pääsesid valla kuskilt kõhu ja selgroo vahelt ning kandusid üle keha sõrmeotsteni välja. Ta vaatas kitse kõrval kükitavat Faisali, kes talle poisilikult naeratas ja paistis olevat üdini õnnelik. Nora tajus, kuidas see hetk ta endasse imes, luues teed tunnetele ja ihale. Sama nõidus oli haaranud ka Faisali. Meeleheitlik katse varjata kangestunud meheau sundis teda liikuma Nora poole seljaga.
/---/
„Tead, miks need linnud häält ei tee?“ päris abtiss. Korraks välku-sid ta silmad nagu kullil. „Sest neil ei ole keelt!” kuulutas ta vastust ootamata. „Ja tänu sellele on nad kloostris ja elus. Looduses oleksid nad oma liigikaaslaste poolt juba surnuks nokitud!“
Nora püüdis vaielda: „Kuid see elu pole täiuslik.“
„Meie, nunnade jaoks on see elu rohkem kui täiuslik.“
„Te ise olete selle vabatahtlikult valinud,“ väitis Nora.
„Täna Jumalat, et sa siin oled ja... et üks inimene sinu eest kostis, et sa meie käest peavarju ja toitu saaksid. Nagu ma juba ütlesin – see ei ole tavaline, et me patuvilja kandva naise kloostrisse võtame. Mõistad?“
Nora ei taibanud, miks ja kes oli tema eest kostnud. Mõni viljatu naine, kes soovis tema last? „Minu last te ei saa!“ kinnitas Nora.
/---/
Paar ööd tagasi oli Nora näinud kummalist unenägu, mis talle kuidagi rahu ei andnud. Keegi tundmatu oli saatnud talle kirja, kus oli vaid kaks sõna: Princesa de madera. Kui ta oli veel kord lugenud ja veendunud, et paberil on tõesti kirjas „puust printsess“, oli kärgatanud kõu ja järsku viibis ta keset vihmamärga metsa. Tema ees seisis ema – alasti, juuksed vihmast sorakil – ja hoidis kätel näost sinerdavat vastsündinut. Last ette sirutades oli ema teda kutsunud, ent kui Nora sammugi tema poole liikus, jooksis ema eest. Ja nii mitu korda, kuni ema oli koos lapsega kadunud. Karjatus sundis Norat ümber pöörduma. Jälle seisis ema ta ees, räämas ning okstest verele kriimus-tatud, kuid väikest last ette sirutatud kätel enam ei olnud. Ema seisis, justkui tahtnuks tütart emmata, kuid selle asemel oli ta haaranud jämeda puutüve ümbert kinni, nühkinud end selle vastu ja karjunud: „Princesa de madera, princesa de madera!“
Selle peale avas Nora silmad, süütas õlilambi, viskas teki pealt ja uuris oma kõhtu – ta ei tundnud ega märganud lapse liigutusi. Norat valdas paanika, kuid lõpuks, nagu pitseriga kinnitamaks, et kõik on korras, surus laps väikese jalatalla läbi kõhunaha nähtavale.
/---/
„Ma teadsin, et sa tuled,“ lausus senjoora Luna enesekindlalt. Ta hääl oli sensuaalselt madal, justkui puudriga toonitatud. Proua läks laua juurde, valas hiiglama suurde klaasi punast vermutit ning neelas selle siis ühe sõõmuga alla. Huultelt vermutijääke limpsides istus ta Nora kõrvale, andes käega märku, et too püsti tõuseks.
„Näita oma rindu,“ käskis ta.
Nora tõusis ja tegi pluusinööbid lahti. Uus rinnahoidja oli aja-kohase lõikega; endamisi kergendunult ohates tänas tüdruk tädi Isabeli, kellel oli suurlinna daamina moest ja hindadest hea ülevaade.
Senjoora mõõtis Norat pika pilguga.
„Rinnad on sul liiga suured,“ kuulutas ta sõnu pikalt venitades. „Noor laps ise, aga rinnad nagu täisjõudu naisel!“ lisas maadam ja küsis seejärel, kui vana Nora on.
„Kaheksateist,“ valetas tüdruk. „Kui ma lapse toitmise lõpetan, tõmbuvad rinnad ka väiksemaks.“ Selle selgituse peale kõigutas emand vaid pead, millest võis lugeda: võib-olla, kes teab...
„Mõnel naisel lähevad rinnad pärast imetamist täiesti käest ära, kuid sul tundub olevat piisavalt rasva, mis aitab nende lehmanisadeks venimise ära hoida,“ sõnas Luna tähtsal toonil. Seepeale ta tõusis ja lasi sõrmedega läbi Nora juuste.
„Juuksed on sul ilusad, nendega pole vaja midagi ette võtta.“
/---/
Aovalgus heitis aknast jahedat valgust. Ta lasi silmadel palatis ringi käia: suures ruumis oli peale tema veel kolm naist. Kaks neist maga-sid sügavalt ja üks, voodiserval istuv õnneliku ilmega ema imetles oma last. Nora ei mäletanud, millal ta viimati nii õnnelikku naist oli näinud. Kuid ta ei kadestanud teda, see naine tegi pigem kurvaks ja kurbus sundis ta südame kõvemaks kui kivi.
„Proovige nüüd lapsele süüa anda,“ sõnas õde. Ta pani pambu Nora kõrvale ja lahkus.
Nora ajas end voodiservale istukile.
„Senjoora,“ sõnas ta õnnelikule naisele, „kas te ei annaks ka selle-le poisile rinda?“
Naine vaatas Norat, pilgus kerge segadus.
„Kas sul ei ole piima?“ küsis ta tasasel häälel, mis silitas pehmelt kui suvine tuul.
Küsimuse kõrvust mööda lasknud, näppis Nora väikese pambu tekivolte, heitmata pilku selle sees olevale pisikesele näolapile. Ta ei tahtnud oma last näha, sest kartis, et see võis veenda teda tehtud otsusest taganema.
„Ma ei tea. Küllap on,“ vastas ta ükskõikselt ja kehitas õlgu.
Naine soovitas proovida ja küsis: „On see lapsuke sul esimene?“
„Ei, ta mul juba kolmas,“ vastas Nora ohates, pilgus hall tühjus. Midagi mõtlemata oli ta öelnud esimese pähe tuleva arvu.
„Miks sa ei taha teda siis tissitada?“ oli naine mures.
„Ma ei taha, et ta mind otsima hakkaks. Ma annan ta homme ära,“ vastas Nora pärast lühikest vaikimist. Tema hääl kõlas kui karm kohtuotsus, mis enam edasikaebamisele ei kuulu.
„Mu Jumal!“ sosistas naine. Loomulikult ei teadnud ta veel, et see poiss polnud armastusevili.
/---/
„Tule ka vanni, naine!“ oli mees nõudnud.
Paulinale see mõte ei meeldinud – vann oli kitsas ja mees suur. Ta raputas hoogsalt pead, nii et rinnad võbisesid.
„Ilusad rinnad sul,“ märganud ka mees, võttes need oma märgade käte haardesse. Rindu mudinud mehe kämmalde juures tundus midagi imelikku olevat ja näpud üle lugenud, avastaski Paulina, et ühel käel oli neli ja teisel kolm sõrme – seega kokku seitse. Vannitamine oli mehe aga nii hulluks ajanud, et sealsamas vannitoas rebinud ta Paulina õhukese kleidi ribadeks, seejärel tüdruku sülle võtnud ja voodisse kandnud. Paulinale meenus veel, et mehe hingeõhul oli küüslaugu ja rummi hais. Paulina lükkas Pascuali voodisse selili ja istus talle sõna otseses mõttes näkku. See ajanud mehe veel rohkem pöördesse. Ta oli õnnest mõmisenud ja varbaid kõverdanud, justkui jääks tal hapnikust puudu. Asjaga ühele poole saanud, jäi karu rahuldatuna kiiresti magama.
Paulina ärkas selle peale, et miski tema jalge vahel liigutas. See oli ümmargune, karvane ja kõrvadega. Tüdruk püüdnud küll mehe pead eemale tirida, kuid asjata – see oli justkui vaakumiga kinnitunud.
„See kuradi hull näksis mind nagu arbuusi,“ kaebles Paulina. „Pärast seda ei lubanud ma paar kuud kellelgi sinna nägupidi sukelduda.“
/---/
„Ja sa mäletad ema ka?“ uuris Bruno. Ta oli kui Pablo kaksikvend. Mitte et nad oleksid väliselt mingil moel sarnased olnud, pealegi oli Pablo Brunost pool aastat vanem, kuid nad olid kasvanud koos sellest ajast saadik, mil nad lastekodusse toodi.
„Muidugi mäletan,“ sõnas Pablo.
„Milline ta on? Kas selline nagu minu ema?“ küsis Bruno. Ema-dest häbenesid orbudekodu poisid rääkida, kuid Bruno ja Pablo olid alati teineteist usaldanud. Nende voodite vahele oli tõmmatud pael, mida mõlemad otsast peos hoidsid, ja sellest sikutades sai kontrollida, kas vennas oli veel ärkvel või magas. See oli nagu nabanöör, mis neid toitis ja ühendas.
„Jah, muidugi on ta selline nagu sinu ema. Tegelikult on nad päris sarnased, kollase kleidi ja tead, selliste musta värvi kingadega, millel on väike pannal rihma küljes. Mitte selline nagu õde Nurial, aga teist-sugune. Siis, kui meil veel koera ei olnud, käisime emaga kuskil kaugel, kus oli peaaegu samasugune maja nagu see, aga seal ei olnud sellist söögisaali nagu siin, vaid selline nagu direktori kabinetis. Seal oli ilus vaip põrandal ja caudillo* pildi asemel oli Jeesuse pilt ja seal kõrval oli aken, kuhu tuli mustad nõud viia. Ah, see oli tegelikult teistsugune. Me käisime emaga Barcelonas ka sellises kohas, kus oli kabel nagu meil siin. Muidugi oli siis ema ka teistmoodi – valgete juustega ja nina oli nagu neitsi Maarjal. Siis, kui mina pidin siia tulema, pidi ema teisele poole väravat jääma, nagu emad ikka, kui nad siin teisi lapsi käivad vaatamas. Kahju, et nad peavad ära minema. Aga kui me suureks saame, siis läheme koos ja vaatame, kus ta on.“
/---/
Nora kutsus ta näpuviibutusega enda juurde. Noormees astus paar sammu ja peatus naise ees. Nora tõusis ja puudutas huultega tema otsaesist. Õrnalt, nagu ta oli seda elu jooksul palju kordi teinud. Aeg-laselt nööpis Nora lahti noormehe pluusi, lastes sel vaikselt põrandale libiseda. Nora suudles tema õlgu. Kirglikult, nagu oli teinud varem lugematuid kordi. Noormees seisis jäigalt nagu soolasammas, puikle-mata ja põgenemata, usaldades neid pehmeid käsi. Õrnalt libistas Nora sõrmeotstega üle noore mehe rinna, liikus mööda kõhtu alla-poole ja päästis püksirihma pinge alt. Ta oli teinud seda elu jooksul loendamatul hulgal... Hellalt sasis naine nooruki tihedates juustes ja suudles huultele. Nagu soe hoovus, tõmbas ta poisi endaga kaasa, voodisse, paitades pilguga tema silmi, kulmukaart, nina ja suud.
Norale tundus, et seda silma- ja kulmupaari, mis tema näole lähe-male ja siis kaugemale liikusid, oli ta varem kusagil kohanud. Kuid ta oli elu jooksul näinud paljusid silmi. Naine tundis, kuidas erutus temas kasvas, see liikus omas rütmis nagu elu, mõõnade ja tõusudega. Selles oli midagi tuttavat, justkui osa tema kehast ja hingest. Kuid ta oli seda oma elu jooksul tajunud paljudel kordadel. Talle tundus, et see, mis temas üha kiiremini liikus ja tuksles, oli pealesuruv aeg, mis tahtis jõuda tagasi oma alguse juurde. Aeg, mis algab ja lõpeb alati ühes ja samas punktis.
/---/
Mees ajas silmad suureks, kuid ei öelnud midagi.
„Sa ei teadnud, et ma suitsetan?“ küsis Nora.
Mees raputas pead.
„Jah, no muidugi ei võinud sa seda teada,“ sõnas Nora. „Oli aeg, mil tossutasin paki päevas. Tead, elu läks nii viltu, pikad ööd täna-vatel, sigaret oli ainukene, mis mind natukene rahustas.“
Mees köhatas, tema esteetlik vaoshoitus mõjus Norale kammit-sevalt.
„Mul tekkis tülgastus, kui mõtlesin meestele, kes mu jalgade vahelt sisse ja välja olid käinud. Sugenes vastikustunne kõigi peeniste vastu, mis mu kuiva tupe sisse tungisid ja hõõrusid, tekitasid valu ja viha iseenda pärast. Ma tundsin jälestust ja muutusin frigiidseks litsiks.“
Mees oli silmad maha löönud, kuid paistis hoolega kuulavat.
„Ma ei unistanud millestki, mu maailm oli väike, keset kuristikku, kuhu ei paistnud päevavalgus, aga ka mitte kuu. Olin alandatud ning suutmata oma elu muuta, kannatasin ja lasin endal edasi laostuda. Ma olin jäänud kinni nagu kärbes liimipaberile.“
/---/
Vaid kaks inimest olid jäänud haua juurde. Nad vaatasid teineteist pikalt, tegemata ühtegi sammu, mis oleks võinud lõhkuda selle hapra hetke nagu pingul viiulikeele. Tundus, justkui nende sisehääled oleks sirutanud tiivad, et tõusta õhku ja haarata see noot, mis kunagi oli Andaluusia taevalaotusse hulkuma jäänud. Heidetuna välja sellest elu ja armastuse sümfooniast, mis ei olnud veel kunagi kõlanud. Sest puudu oli just see noot.
Norale tundus, et ta jalad ei kanna. Süda põksles nagu noorel tütarlapsel – see oli tema. Selles ei saanud eksida, selleks ei olnud enam aega ega järgmist elu. Nora tundis seda malbet pilku ja veidi kavalat naeratust, mis oli saatnud teda koduväravani ja jäänud peatuma jalgratta seljas kaksiratsi seisva poisi suule, kuni värav sulgus. Sellest pilgust leidis Nora lapsepõlvearmastuse rohelise paradiisi värskust ja süütust, mis oli ühendanud neid Alcázari aedades.
„Mäletad, Nora, sa küsisid, kas ma usun saatusse,“ tegi Mario esi-mesena suu lahti.
Nora noogutas. Ta kartis, et sõnadega võib teha haiget nii hellale hetkele, mis oli õrnem kui liblika tiib.
„Mäletad, kui ütlesid, et ma hakkan veel sinust puudust tundma?“ päris mees. Tema suunurka oli kerkinud poisilik naeratus. Seesama tuttav.
„Muidugi mäletan,“ lausus nüüd Nora.
Need oli ta esimesed sõnad mehele, keda ta oli pidanud kallimast kallimaks, kellele oli mõelnud siis, kui oli õnnelik, ja siis, kui oli õnnetu. Keda ta oli hüüdnud öösel ja päeval, kuu- ja päikesepaistel.
