Imedieedid ja toidumüüdid
Kohtumise mälestuseks kinkis Dr Herbert mulle raamatu “Complete Book of Nutrition” 1990 (796 lk). Seda lugedes jõudsin peatükini “Separating Food Facts and Myths”. Siis sain aru, miks see “juuste uuring” suurt toitumisteadlast sedavõrd ärritas.
Refereerin lühidalt seda peatükki, et meie üldsus hakkaks arutama probleemide ümber, mis Ameerikas ammu tuttavad, aga meil alles nüüd üles võetud ja põhiliselt ärilistel kaalutlustel. Mille muu eest veel, kui lubatava tervise eest, on inimene valmis rahakotti kergendama ja tõenduspõhise toitumisõpetuse kõrvale heitma.
Olen kogu teadliku tööelu tegelenud toitumise probleemidega. Arsti diplom ja toitumisalaste uuringute alusel saadud teaduskraad võimaldavad kursis olla olulisemate alternatiivsuundade ja nende kriitikaga. Olen käinud ülemaailmsetel, Euroopa ja Põhjamaade toitumise teadusfoorumitel, kuid seni pole toitumisteadlaste ringis öeldud, et tervisliku toitumise kontseptsioonid ei tööta. Nüüd Dr Victor Herberti kirjutise juurde.
Šarlataniks, posijaks, petturiks (ingl k vasted on quackery ja fraud; quackery doctor e nurgaarst) võib nimetada igaüht, kes kasutab/edendab meditsiinilisi skeeme ja arstimeid, mille toime pole tõestatud, või kasutab valeväiteid kasu saamiseks. Sõnast “usk” tulebki alustada nende tegevuse iseloomustamist.
Igaüks, kes räägib, mida “usub” ehk arvab toitumisest, räägib kultusest, mitte teadusest. Kes räägivad toitumisest kui teadusest, ütlevad, et siin, palun, on faktid tõhususest ja ohutusest. Maagilised võtted ja vahendid ning kõike ravivad soovitused ei tee tavaliselt midagi, halvemal juhul aga võivad koguni kahjustada. Mingit maagilist ravivõimet ei ole toiduga võimalik saavutada, kuna maagiline toime toidul lihtsalt puudub.
Parim, millega saab teadmatut tarbijat hoiatada imedieetide ohvriks langemise eest, on teadvustada olukorda, nii et tarbija ise suudaks otsustada, kas on tegu kahtlase/petliku või tõenduspõhise toidusoovitusega enne, kui asuda ravidieedile või hakata võtma reklaamitud toidulisandeid. Lisan omaltpoolt, et seda oleks kasulik teha ka isikutel, kes ise kavatsevad hakata osalema selles “toiduraviäris”, lootuses rikastuda teiste tervise arvelt.
Tänapäeval on šarlatani äratundmine raskem kui varem, sest ta on austusväärne isik, omab tunnistusi ärikabineti seinal, kasutab teaduslikke väljendusi, ilmutab end TVs ja kirjutab (või laseb kirjutada) populaarseid kirjutisi kõige laiemale lugejaskonnale, et teha reklaami, nagu ärimaailmas tavaks. Kasutatakse ära sihtgruppe nagu ülekaalulised, raskesti ja parandamatult haiged, stressi või valude all kannatajad või eriliselt reostuse ja toiduainete ohutuse pärast muretsejaid jne.
Allpool olulisemad punktid, mis Ameerikas olid kokku võetud juba kakskümmend aastat tagasi:
Toidupettur kasutab tunnistusi, et end iseloomustada kui ala spetsialisti. Me hakkame kergemini teda uskuma, kui keegi autoriteet teda iseloomustab kui kogenud ja tarka inimest. Võhikust nõustataval on tõesti raske vahet teha, mis on põhjus, mis tagajärg.
Teaduslikus mõttes tuleks tõestada, et see imeravi üksi aitas mitte ühel konkreetsel juhul, vaid hulgal katsealustel, kusjuures tuleb veel arvestada nn platseebo-efektiga (s.t ainega, mis toimeainet ei sisaldagi, kuid “hea usu” puhul võib anda subhüpnootiliselt sama efekti, millel aga pole midagi ühist selle imedieedi/-aine võimaliku efektiga). Seepärast saab teaduspõhine tõestus tulla ainult pikemaajalistest pimekatsest, kus uuritav ei tea, kas sai imetoitainet või platseebot.
Tüüpiline on kiire, dramaatilise või imelise paranemise lubamine, mida tavaliselt sisendatakse individuaalses silmast-silma vestluses, mis pole nagu ärijutt. Näiteks küsimus väga lugupidavas stiilis, kas Te sooviksite oma kaalu maha saada magades? Söö/ära söö seda produkti ja saategi kaalust lahti just magamise ajal — selline vestlus pole imperatiivne ega konstateeriv, vaid individualiseeritud ja kindlast tulemust programmeeriv.
Dieedinõuanded antakse “teaduslikus” stiilis, et n puhastab organismi (vabastab toksiinidest), harmoniseerib, viib kooskõlla loodusega (korrigeerib biokeemilist düsbalanssi, immuunsüsteemi jne.). Samas ei tea see ärimees suurt midagi keerulistest molekulaar-patoloogilistest protsessidest ega suuda mõõta ei enne, pärast ega ka dieedi käigus seda, mis tegelikult toimub organismis. Küll aga soovitab, et just see skeem ravib kindlamini kõiki haigusi kui kogu klassikaline meditsiin.
Paljud “ravitsejad” omavad tunnistusi, ka teaduskraade, mis pole tunnustatud teiste selle ala spetsialistide poolt või on kuskilt ostetud ja seinale riputatud. Ameerikas töötab selliste tunnistuste andmise süsteem ka äriprintsiibil, kuid tunnistus pole isegi seda paberit väärt, millele see trükitud. Sellise tunnistuse saamiseks pole muud vaja, kui nimi, aadress ja raha (50 USD) kindlale aadressile saata ja isehakanud toitumiskonsultant ongi valmis — lisaks saab ta liikmeks “väga nimekates” organisatsioonides, professionaalsete nõustajate assotsiatsioonis või koguni akadeemias jne.
Minu arust on sellise “aunimede” omistamise kampaania ka meid ootamas. Meilgi tegutseb ravitoitumise konsultatsiooni ühinguid ja seltse, kus võimalik, et ei tööta ühtegi raviarsti diplomiga inimest, kuid haiguste ravi käib. Ja mitte ainult otse patsiendi taskust raha võttes, vaid ka meie, maksumaksja arvelt. Seepärast peaks konsultatsiooni vajaja endale selgeks tegema, mis kraadiga ja mis ala spetsialistiga on tegu ja kes end toitumisteadlasteks või -konsultandiks nimetavad. Ega DSc või PhD nimekaardil ei tähenda, et see isik on just “nutritionist” (toitumise spetsialist) nõustajana või veel enam ravijana, seda enam, kui ta pole ses vallas varem töötanud.
Dr Herbert toob näite, kuidas keegi kommunikatsiooni alal saadud PhD diplomiga raadios toitumissaateid tegi, mis seal olevat seadusega lausa keelatud. Meil võib igaüks ükskõik mis alal nõustada ja suure asjatundjana esineda või kirjutada. Mingit seadusandlust, mis seda reguleeriks, ei ole. Sellele veendumusele olen jõudnud mõne toidulisandite firma värbamiskoosolekutel käies ja äri-kampaaniaid jälgides.
Toidupettused põhinevad arusaamal, nagu oleks vale toitumine enamuse haiguste ja sümptomite põhjus ja “õige toiduga”, milleks on konkreetne imedieet või vitamiinide kontsentraat või muu toidulisand, saabki kõike ravida. Skorbuudi ja pellagra ajad ning alatoitumisega seotud haigused on üldiselt minevik ja haiguste arengut vaadatakse paljude tegurite koosmõjuna. Ka imedieet üksi imet ei tee.
Autor viitab ka valediagnoosidele ja näidetele toidutoksikoloogia, organismi hüperaktiivsuse, liigesvalude, aga ka toiduallergiate valdkonnast, mille diagnoos põhines ainult mõnele juuste- või vereanalüüsile. Läbiviijad viitasid sellele kui teaduslikult põhjendatule, samal ajal kui tõestus oli ebapiisav. Sellised testid ja ravimised tunnistati FDA (Food and Drug Administration) poolt lubamatuteks ja nende kasutajaid hoiatati tarbijate ajakirjades (National Council Against Health Fraud’s Newsletter), et nad raha ei raiskaks. Meil pole ametkonnad seisukohta võtnud.
Naturaalsed vitamiinid on paremad kui sünteetilised — väide aitab luua imevitamiinide müügivõrku ekstrahindadega. Tegelikult on vitamiin keemiliselt struktuurilt ikka sama ja toimib samuti, lisaks on sünteetilist preparaati tihti hulga kergem doseerida ja ta tootmist kontrollida, võrreldes väikeettevõtmises toodetud ja mittekontrollitava loodustootega.
Toidupettur võib soovitada suures valikus noorendavaid preparaate, mis pidavat toimima sarnaselt organismis leiduvate toimeainetega. Vahest nimetatakse seda rakuteraapiaks või muuks kõlava nimega uueks raviviisiks. Näiteks soovitatakse toorelt süüa mõnda loomset kude (südamehaigel südant, mäluhäirete all kannatajal looma ajusid, impotendil pullimunandeid jne.). Tegelikult lammutab seedetrakt enne imendamist toiduaine ja mingit eritoimet pole.
Toidulisandeid ja säilitusaineid kirjeldatakse ainult kui mürke, mis kutsuvad esile raevu, rääkimata muudest sümptomitest.
Suhkrut käsitletakse ikka veel mürgina. Tegelikult pole suhkur mingi mürk ega ka suhkruhaiguse põhjus, vaid on puhas toiduaine, mida parajal määral vajatakse.
Juuste-analüüsi põhjal saab defitsiidid kindlaks teha ja ravi megadoosidega suunata — see kõik pole tõestust leidnud, mistõttu kergusklikele teenust pakkuda pole alust. Sageli kasutatakse ka analüsaatorit, mis prindib juuksekarva analüüsi tulemuse välja ja selle järgi määrataksegi, kui palju ja mida. Ju see nõustaja ja varustajate koostöö oli siis Ameerikas tõusulainel ja nüüd ka meieni jõudmas pseudoanalüüsidena.
Toidupettur väidab, et klassikalise meditsiini esindajad teevad tema meetodit maha seetõttu, et kardavad konkurentsi. Imetoiduga varustajad arvavad endid olevat innovaatoritena palju eespool meditsiinist ja teadusest, samal ajal pole nad ise teadusartikleid ega muid tõendeid oma “meetoditest ja ravist” sugugi avaldanud. Raamatu autori sõnade järgi puudutas see Ameerikas eriti üht immuunoteraapia viisi, mis seisnes vereproduktide süstimises. Esialgselt pidi see vähki ravima, seda isegi justkui katsetati, kuid teadusartiklini ei jõutud. Kavalad inimesed otsivad ja müüvadki mitteravitavate haiguste korral igasugu alternatiivseid ravimeid/võtteid.
Raamatus hoiatatakse isehakanute eest, kes müügitegevusega aktiivselt kaasas käivad ja arvatakse, et Ameerikas nende hulgas arste ega toitumisspetsialiste pole (oma põhidiplomi ja au kaotamine on liiga häbiväärne). Kahjuks meil aitavad neid tooteid realiseerida mõned arstid, kellele pole kallis arstieetika. Viimane eeldab tõenduspõhisemat tegevust ja kindelolekut, mitte teenuse ühekordset läbimüüki.
Autor hoiatab igasugu visualiseeritud arvutiprogrammidega praktiseerijate eest, kes suudavad diagnoosida test-küsimustike alusel, eriti toidudefitsiitide kindlakstegemisel, et oma kaupa müüa. Sageli otsitakse sidet treeneritega, et müüa toodet sportlastele.
Laia profiiliga praktiseerijad annavad nõu seinast seina, alates rasvumisest, kehakaalu kontrollimisest, diabeedist, vererõhust jt, ja seda nii veenvalt, et päris arsti juurde pole vaja pöördudagi… Autor kahtleb isegi kehakaalu mahavõtjate kaugemates resultaatides, sest peaasi on, et saaks oma toodet müüa.
“Toidugurudeks” hakanud inimesed püüavad vähendada inimeste usku arstidesse ja teadusse ning peavad arste rahaahneteks ja ebakompetentseteks lihunikeks. Nende deviis on: te peate ainult mind uskuma, mitte arstide peale lootma. Dr Herbert jõuab vastupidisele järeldusele: kuigi ka arstid teevad vigu ja arstiteadus pole igas lõigus võimeline abi osutama, on see kahju, mis tekkinud Ameerikas igasuguste šarlatanide tõttu, sadu kordi suurem.
Mõte sobib ka selle kirjutise lõpetamiseks. Tänapäeva tõenduspõhine arstiabi ei saa põhineda posijatel ja nurgaarstidel. Ka toitumisteadus ja toiduravi peab põhinema oma ala parimatel, kaasaegsetel teadmistel ja äritsemine imedieetidega on kurjast.
Artikli autor on MERILEID SAAVA, MD, PhD toitumis-biokeemia erialal, toitumise ja ainevahetuse osakonna juhataja
