Praegu ei tea keegi, kas Hans Sissasel on peale „ametlike“ laste tõepoolest ka „sohipoeg“ või on ennast Sissase pojaks nimetava Rainer Kägo eesmärk viisteist minutit kuulsust pälvida või lausa näiteks oma ärile reklaami teha. Mine tea, kas siin selgust majja tulebki. Ega DNA-testi tegema kedagi jõuga saata ei saa. Tiitlit jagav naisliit võib küll nõuda, et Sissas süüdistused kummutaks, aga mingit reaalset võimu tal teda tegema sundida ei ole.

Mind paneb aga igatahes imestama naisliidu esinaise Siiri Oviiri jutt, et aasta isa tiitli väljaandmisega väärtustatakse eelkõige perekonda, seades eeskujuks neid peresid, kus lastel on nii ema kui ka isa. Oviir teatab, et kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid, aga nemad on aasta isade ja emade konkurentsist automaatselt väljas.

Selline eeldus näitab, et naisliit on omadega ajast lootusetult maha jäänud. Neid nn täisväärtuslikke peresid on tänapäeval ju ometi nii vähe! Kui aasta isaks või emaks kvalifitseeruvad ainult need, kellel on lapsi ühe partneriga, ja tagatipuks nõutakse veel, et selle ühe mehe või naisega peab terve elu koos elama, on see lihtsalt silmakirjalik.

Elu näitab, et see nn traditsiooniline peremudel pole tänapäeval enam kuigi elujõuline. Enamikus peredes kasvavad koos ühiste lastega ka mehe või naise lapsed eelmis(te)st kooselu(de)st ning paljudel paaridel on lapsi ka väljaspool parasjagu käsil olevat kooselu. Üksikvanemaid, eelkõige üksikemasid on niivõrd palju ja nende pingutused oma laste üleskasvatamisel on mõõtmatult suuremad kui nn hariliku perekonna omad.

Veel enam: avalik arvamus tunnistab tegelikult tublide isadeni mehi, kellel on lapsi paljude naistega. Kõik need Kilgid, Sõõrumaad ja Tootsid — väidetagu, mis tahes, aga päriselt suhtub ühiskond soosivalt sellesse, et mehel on elu jooksul mitu pesakonda. Nõutakse vaid, et mees kõik oma lapsed omaks tunnistaks, sündigu need siis abielus või väljaspool seda. Naiste suhtes üldkehtivad standardid paraku nii liberaalsed ei ole.

Küllap oleks Sissas kah kohe rahule jäetud, kui ta oleks „üles tunnistanud“, et Kägo on tema poeg. Tema seda ei teinud ja vist ei kavatse teha ka, selle pärast ollaksegi tal hagijatena kallal. Mina küll ei julgeks väita, et ta peab siin midagi tõestama hakkama. Pigem tuleks hagijatel endil järele mõelda, milleks aasta isa tiitel üldse vajalik on ja kas mitte ei peaks selle jagamise põhimõtteid ümber hindama.

Isadusega on lood üleüldse keerulised, on alati olnud. DNA-testid jäävad siiski erandiks ja üldjuhul on ema see ainus, kes teab „kogu tõde“. Vahel, tõsi, ei tea isegi tema. Ent nii või teisiti otsustab enamasti ema nii lapse kui ka „avalikkuse“ eest ära, keda lapse isaks peetakse. Pole ju mingi saladus, et paljudes n-ö korralikes perekondades kasvatavad isad tütreid ja poegi, kes pole bioloogilises mõttes nende järglased, ja ei tea sellest ise midagi.

Nii jõuamegi igivana küsimuse juurde: kas isa on see, kes lapse sigitab, või see, kes ta üles kasvatab? Vastus sõltub küsijast. Selles seisnebki minu meelest isaduse rängim koorem: loota, et naine kõneleb sulle tõtt lapse eostamisest, ja hea usu peale talle isaks olla. Üpris tavaline on ju tänapäeval seegi, et lapsel on kaks isa: üks see, kellega ema ta tegi, teine aga ema mees, kelle seltsis tal tuleb üles kasvada.

Vähe sellest: mõnel lapsel on hoopis kaks homoseksuaalset ema või isa, seda hoolimata sellest, et säärased kooselud meil seadustatud pole. Ometi kasvavad lapsed ka homoseksuaalide perekondades — mis naisliidu meelest muidugi mingid perekonnad pole. Ja viimaks sünnitavad tänapäeval lapsi ju mehedki: tuntud USA transseksuaal peaks kuuldavasti peagi teise lapse ilmale tooma.

Kui veel arvesse võtta kunstlikud viljastamised, surrogaatemadused ja muud trikid, mida tänapäeva teadus võimaldab laste sigitamisel abiks võtta, siis näeb igaüks, et ema ja isa roll on tänapäeval enam kui ähmaseks muutunud. Kas selle üle rõõmustada või kurvastada, on minu meelest mõttetu küsida. Et see aga nii on, seda võiks igatahes tunnistada küll.