Ita Ever ei oskaks koju jäädes midagi peale hakata

 (14)
Ita Ever ei oskaks koju jäädes midagi peale hakata
Foto: Ilmar Saabas

Täna 80. sünnipäeva tähistav näitlejanna Ita Ever on lubanud teatris püsida nii kaua, kuni talle otse öeldakse, et tema teeneid enam ei vajata. „Mis ma seal kodus peale hakkaksin,“ küsib ta ise.

Ilse Ever sündis 1. aprillil 1931. aastal Paides Alfred ja Nadežda Everi ainsa lapsena. Aastal 1932 koliti Võrru, kust nad lahkusid Tallinna, kui Ita oli saanud nelja-aastaseks.

Äriga tegelev isale Alfred Everile meeldisid erinevad lõbustused — naised, alkohol, piljard. Välimuselt oli ta alati väga peetud ja šikk. Mehe liigne alkoholilembus põhjustas aga palju peresiseseid probleeme. Näiteks mängis ta maha oma naise äri. Elu lõpul töötas Alfred Tallinnas Kevade restoranis šveitserina, kus ta ka infarkti sai ja varsti pärast seda suri.

Ema Nadežda Ever pidas juuksuriäri. Temperamentse venelannana oli ta väga võimukas ning range pereema. Oma ainukese lapse eest hoolitses ta väga — ärgitas noorukit liikuma ja sporti tegema ning hankis perele kõik hädavajaliku. „Mu ema oli venelanna. Samasuguste tugevate juustega nagu mina,“ on Ita Ever ise kommenteerinud. „Mängis ilusasti kitarri ja laulis. Kui mu ema oleks saanud rohkem haridust, oleks võinud temast midagi tulla. Ta oli elu hoolega jälgiv, salvestav inimene, tema tähelepanekud olid terased. Tihti ütles ta, et ei saa seda või teist asja väljendada rääkides, parem mängib mulle ette. Näiteks mõne juhtumi trammis või trollis. Mõnikord olen mõelnud, et äkki mingi väike tõuge näitlemise suunas tuli just sealt, emalt. Meil ei ole muidu peres teisi näitlejaid peale minu.“

Ilse muutus Itaks sõbrannade mõjul
Koos käidi laagrites, kus loeti palju romaane ja ilmselt nendest inspireerituna tundus tüdrukutele, et nad peaksid enestele vahvamad nimed võtma. Ilse sai ühe raamatu järgi nimeks Ita — selle valis talle välja sõbranna ja praegune tuntud klaasikunstnik Pilvi Ojamaa. Ita jäi tüdrukule ruttu külge ning tema emagi ei mäletanud lõpuks, et tütar kunagi Ilse oli.

Kooliaeg ja tee näitlemiseni

Keskkoolis kujunes Ital välja kindel punt sõbrannasid, kellega lävitakse tänini. Tema kõige lähedasemad sõbrannad kirjeldavad Itat keskkooliajast kui väga entusiastlikku ja hakkajat neiut.

Ilse muutumine Itaks oli samuti suuresti sõbrannade mõjutus. Koos käidi laagrites, kus loeti palju romaane ja ilmselt nendest inspireerituna tundus tüdrukutele, et nad peaksid enestele vahvamad nimed võtma. Ilse sai ühe raamatu järgi nimeks Ita — selle valis talle välja sõbranna ja praegune tuntud klaasikunstnik Pilvi Ojamaa. Ita jäi tüdrukule ruttu külge ning tema emagi ei mäletanud lõpuks, et tütar kunagi Ilse oli.

10. klassis saadeti Ita esinema olümpiaadile, mille žürii esimees oli Kaarel Toom, kes soovitas Itat Enn Toonale. Ta oli töönduskooperatsiooni näiteringi juhendaja ning kutsus noore Ita nendega liituma. Samal aastal tegi Toona talle ettepaneku mängida nimiosa Arbuzovi „Tanjas“. Sealt sai alguse Ita tee teatri poole. Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi — noori naisi. Enne esietendust toimusid proovid Draamateatris, kuid sinna said nad minna alles siis, kui õhtune etendus läbi oli. Seega toimusid proovid öösiti. Ita sai oma esimese lavarolli eest palju kiita. Pärast üht järjekordset etendust tuli tema juurde rekvisiitor August Viienõmme, kellega hiljem Draamateatris veel pikalt kokku puututi, ja ütles: „Kallis laps, teist saab näitleja!“ Ita aga ei võtnud seda ütlust tõsiselt, kuna unistas tollel ajal hoopis arstiametist.

„Neile aegadele tagasi mõeldes usun, et minus äratas teatrihuvi Enn Toona. Ta tutvustas mulle kõige algelisemaid teatritõdesid, õpetas nägema-kuulama partnerit, töötama kujuteldava rekvisiidiga… Ja ta tegi kõike nii oskuslikult, ma ütleksin, võrgutavalt, et ma sukeldusingi sellesse maailma, mis mind on suutnud oma haardeis hoida tänini,“ on Ita ise hiljem kommenteerinud.

Pärast keskkooli lõppu tahtis Ita Tartusse arstiks õppima minna, kuid samal ajal Moskvas GITIS-e Eesti stuudios õppinud Jaanus Orgulas otsis stuudiost väljalangenute või teistele erialadele läinute asemele asjasthuvitatud noori. Tema abil olid GITIS-esse läinud teiste seas Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Aksel Orav ja Ervin Abel. Nüüd soovitas ta proovida ka Ital. Olgugi, et Ita ema ei olnud tüdruku plaanist vaimustuses ja kodus olid isa tõttu rasked ajad, otsustas tüdruk siiski minna. Tagasi Eestisse jõudes läks ta tööle Pärnu maantee raamatuärisse, kus tassis keldrist raamatuid kauplusesse. Kolme kuu pärast tuli kiri, et Ever on GITIS-sse vastu võetud ning kohe kolmandale kursusele. Kooli algus oli Itale väga raske — kesine vene keele oskus andis kõvasti tunda. Uutele üliõpilastele määrati küll šefid, kes neile keelt õpetasid, kuid rohkem kasu oli siiski kursusekaaslastest ja praktikast. Sõnavara suurendamiseks oli Ital oma kindel tehnika: nimelt kirjutas ta paberilehe ühele poolele vene-, teisele poole eestikeelse sõna ja igal vabal momendil kordas uusi sõnu. Oktoobriks suutis ta juba enam-vähem konspekteerida.

Mida ma seal kodus teen?
Ma ei oska ju tegelikult midagi muud teha. Sokke oskan kududa, süüa teha ka kuidagimoodi. Nii kaua, kui mul on tervist ja mõistust, siis miks ma peaksin koju jääma?

Voldemar Panso iseloomustas Moskvasse teatrikooli jõudnud 20-aastast Everit kui “kleenukest, piiksuva häälega lapseohtu tütarlast, kes mõjub pelgliku gasellina”. Isegi Everi õpetaja teatrikoolis Sudakov ütles, et tüdrukust võiks näitleja saada, kui vaid häält oleks. Häälega on Ever pidanud kõvasti tööd tegema alates diafragmat arendavast metsajooksust kuni vahelihast tugevdavate harjutuste ja hääleseadeni välja.

1953. aastal, kolm aastat pärast GITIS-es õppimist, ootas 24 lõpetanut Tallinna Draamateater. Moskvast võtsid nad kaasa viis lavastust: Veniamin Kaverini „Kaks kaptenit“, Konstantin Simonovi „Noormees meie linnast“, Maksim Gorki „Barbarid“, Beaumarchaisi „Figaro pulm“ ja August Jakobsoni „Võitlus rindejooneta“. „Figaro pulm“ ja „Noormees meie linnast“ olid lavastused, milles Ital olid diplomirollid. Kõige menukamalt läks nimetatud lavastustest „Figaro pulmal“, kus esmakordselt ka 22-aastane näitlejaharidusega Ita särada sai.

1984. aasta aprillis kuulutati Ita Ever „Balti teatrikevade“ parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Sama aasta juunis sai Ever Aino Talvi käest Liina Reimani mälestussõrmuse. Eesti Draamateatris on Ita Ever tänini. Viimane roll on Violet Weston Tracy Lettsi „Augustikuus“, millega juubilar täna õhtul ka oma sünnipäeva tähistab.
Teatrist on lubanud Ever lahkuda alles siis, kui käsk kätte antakse. “Mida ma seal kodus teen? Ma ei oska ju tegelikult midagi muud teha. Sokke oskan kududa, süüa teha ka kuidagimoodi. Nii kaua, kui mul on tervist ja mõistust, siis miks ma peaksin koju jääma?” rääkis Ever ise.

Isiklik elu

1953. aastal kohtus ja abiellus Ita oma esimese mehe Eino Baskiniga, kes oli samuti Draamateatri näitleja. Järgmist hooaega Ever ei alustanud, kuna 1954. aasta 25. detsembril sündis nende perre poeg Roman Baskin. 1955. aastal oli Ita tagasi lavalaudadel.

Kaheksa aastat kestnud abielu Baskiniga lahutati — põhjuseks noorus ja elamata elu. Ever avastas, et elu ei seisne üksnes Baskinis ja teatris. „Baskin oli minu jaoks liiga temperamentne ja paljusõnaline,“ tunnistas Ever. Naise sõnul on tal olnud palju suhteid, aga ühegi mehega pole õnnestunud luua kodu, kus õhtuti oodatakse teineteist koju ja süüakse mõnusasti koos perega. Roman on ikka öelnud, et ema on punkar ja boheemlane.

Ita on elanud koos ka lavastaja Ilmar Tammuriga. 1960. aastal kohtus ta näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kellega oldi koos kuni Kilgase surmani 2005. aastal. Ital on kaks lapselast: Mirjam ja Alfred.

Allikad: Vikipeedia, Eesti Päevaleht, Järva Teataja, ERR