ITK naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe: meedikud ja patsiendid ei ole vastased — me ei võitle teineteisega, vaid peame olema liitlased
Algselt jääb mulje, et tegu on organiseerimata süsteemiga. Mulje puruneb siis, kui rääkides haarab doktor Tammemäe muuseas täpselt õigest virnast, täpselt õige koha pealt õige kausta ning võtab sealt õige paberilehe. Värskelt Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga pärjatud arst räägib rahulikult, liigub sujuvalt ühelt teemalt teisele ega unusta midagi.
Intervjuu alguses ütleb Lee Tammemäe, et temalt on viimasel ajal palju asju küsitud, aga on üks teema, millest ta ei ole rääkida saanud, kuid tahaks.
Palun väga, kuulan teid.
Haigla peab olema ööpäev läbi ning absoluutselt iga päev valmis inimesi aitama. See on justkui midagi iseenesest mõistetavat. Kõik eeldavad, et haigla ja kiirabi on pidevalt olemas. Kui inimene on terve, siis ta ei mõtle sellele, et kusagil on süsteem, mis on valmis tema tervise eest hoolt kandma.
Inimesed ei mõista seda. Mõni nõuab, et olen ju maksumaksja — tehke mulle kõik analüüsid. Kui küsida, mida ta konkreetselt kaebab, siis öeldakse, et tahab lihtsalt igaks juhuks kõiki analüüse.
Lee võtab oma pabereid täis laua pealt ühe keskmiselt paksu meditsiiniraamatu ning lappab seda demonstratiivselt kui lehvikut.
Neid analüüse on nii palju — tuhandeid. Nii ei saa küsida ja õngitseda. Rahahulk, mis meditsiinis on kasutada, on piiratud. Iga meditsiiniline tegevus ja iga arsti otsus nõuab raha ja see peab olema väga läbi kaalutud. Analüüs peab viima diagnoosini või välistama mingi haiguse, neid ei tehta niisama.
Nurisevad enamasti need, kellel on väiksemad hädad. Kui ma veel nõukogude ajal arstiks õppisin, siis saime sõjaväelise väljaõppe ning seal õpetati triaaži. Meil on ka tänapäeval erakorralise meditsiini osakonnas triaaž. Seal õpetati põhimõtet, et mine esimesena selle haige juurde, kes on vait. Kui keegi kõva häälega karjub, siis temal ei ole veel midagi viga.
Mis teeb just teie eriala eriliseks?
Sünnitusabi on eriala, kus kõik võib olla normaalne ja äkki võib midagi juhtuda. Õnneks on meditsiini areng üllatusi vähemaks jätnud. 1990ndate alguses, kui piirid avanesid, saime võimaluse suhelda kolleegidega Soomest ja Rootsist ning tutvuda sealse töökorralduse, ravi ja diagnostikavõimalustega. Nemad rääkisid, et nad saavad raseduse ja sünnitusega seotud probleeme väga tihti ette prognoosida. See tundus sellel ajal uskumatu, sest meile tuli tookord enamik asju üllatusena. Nüüdseks oleme jõudnud samale tasemele — väga palju riske saab ette prognoosida, kaaluda ja maandada ja olla kõigiks ootamatusteks valmis.
Milline töökeskkond on haigla?
Suur haigla on justkui organism, erinevate osade ja lülidega, mis kõik on hädavajalikud, et tagada valmisolek kriitilistes olukorras adekvaatselt ja kohe reageerida. Aga edukaks ja tõhusaks teevad haigla inimesed, kes siin töötavad. Nurgas võib seista tipptasemel aparaat, aga aparaat ei tee otsust, kas patsient on haige või mitte. Selle hinnangu annab ikkagi arst. Olen sügavalt veendunud, et need inimesed, kes siia tööle on tulnud, armastavad seda tööd ja nad armastavad inimesi ning tahavad neid aidata. See ei ole selline amet, kuhu tullakse ainult teenistuse või au ja kuulsuse pärast.
Arstid on tihti oma elukutse orjad — seda õpitakse kokku 10 aastat. Kuidas arstid sellega toime tulevad, et neil on tõenäoliselt oma elukutset väga keeruline vahetada?
Ma arvan, et arstiks ei minda õppima sellepärast, et midagi muud ei oska valida. Sinna minnakse ikka kutsumusest. Arstiteaduskonnas peab palju pingutama ja paljustki loobuma, kindlasti rohkem kui paljudel teistel erialadel, kus valikuvõimalusi pärast lõpetamist rohkem.
Rõhutaksin, et meditsiinis on palju erialasid ning pea kõik leiavad endale sobiva. Kes tahab, saab pidevalt kiire tempoga tööd teha. Kes tahab pikalt mõelda, leiab enda eriala.
On olnud juhuseid, kus arst tuleb meile residentuuri, kuid pärast kolme-nelja kuud saab aru, et sellist pinget ja stressi ta ei talu. Meie eriala on suures osas erakorraline, sünnitaja seisund võib minutitega muutuda, peab suutma väga kiiresti langetada õigeid otsuseid, peab oskama teha triaaži ja prioritiseerida. Samuti on palju öötööd ja öövalved on väga aktiivsed.
Mul oli ükskord ühe haigla juhiga arutelu teemal, kui palju peaks öötöö eest tunnitasu suurem olema. See inimene, kes ei olnud arst, arvas, et ega seal suurt vahet ei ole — ta töötab ka tihti kodus arvutiga. Aga kui inimene meditsiinilist öötööd ei tee, siis ta ei mõista seda vastutust. Kui sa kodust tööd teed, võid iga kell püsti tõusta ja näiteks magama minna. Haiglas sa oma tööpostilt lahkuda ei või.
Aga millal võib lahkuda?
Siis, kui valve on läbi. Õigemini haiglas valve ei lõppegi, vaid see antakse üle järgmisele inimesele. Enne ära ei saa minna, kui kogu informatsioon, mis sul on, on järgmisele inimesele edasi antud.
Need inimesed, kes on valves, ei saa oma perede juures olla, tihti on nädalavahetused ja pühad kinni. Ma leian, et see on ebavõrdne, paljudel pastakas pärast tööaja lõppemist kukub, aga on töötajaid, kes töötavad olenemata ajast ja see peab olema väärtustatud. Nende inimeste pered on seetõttu millestki ilma jäänud, seda peab kuidagi kompenseerima. Öötöö pole tervisele kasulik, öö on ikka magamiseks mõeldud. Öötööga ei harju kunagi.
Kuidas teie kui kliiniku juhataja hoolitsete selle eest, et teie töötajaid väärtustataks ja nende tööd kompenseeritaks?
Öötundide eest on haiglas 30 protsenti suurem töötasu, see on aga ebapiisav. Aina raskem on leida meedikuid, kes on nõus öövalveid tegema. Erakorralist tööd tegevates osakondades peaks öötundide tasu olema kahekordne, nagu praegu on töö riiklike pühade ajal tasustatud. Need, kes teevad ainult valveid, teevad tööd vahetustega. See on muidugi kokku 40 tundi nädalas ja 168 tundi kuus ning kui töötaja on teinud öövalve, siis järgmine päev on vaba. See ei õnnestu arstidel muidugi alati, aga õdedel, ämmaemandatel ja hooldajatel on järgmine päev vaba.
Miks see arstidel ei õnnestu?
Arst peab oma haiged üle vaatama ka pärast valvet. Mõnikord peab asendama puuduvat kolleegi. Nüüd on olukord parem, sest mõni aeg tagasi võeti vastu seadus, millega 24-tunnised valved lõppesid. Ma olen üle 30 aasta tööd teinud ja sellest pool aega nii, et tegin 24-tunnise valve ja pärast seda 8-tunnise tööpäeva otsa, nii 5 korda kuus. Korrutasin selle aja kõik kokku ja sain valvates oldud ajaks kokku 3 aastat. Seda võiks juba piltlikult sunnitöövanglaks nimetada. Pead tegema öösel ja päeval tööd ja ära ei tohi minna. See teeb inimeste pereliikmetele ja lastele liiga. Kogu aeg oled uimane, ärkad äkki puhkuse teiseks nädalaks ellu ja nii kuni esimese valveni.
Kuidas on uute töötajaid kaitsvate seaduste abil elu haiglas paranenud?
Kindlasti on inimestel rohkem aega perede ja laste jaoks. Mida see tervisele teeb, on raske hinnata, inimestel on väga erinev stressitaluvus. Näen nüüdki, et ületööd ei ole nii palju, aga ikka esineb inimestel aeg-ajalt läbipõlemist. Kõik ei pruugi isegi tööga seotud olla, ka isiklikus elus võib olla ebaõnne ja suhete purunemist, eks see tuleb töö juurde kaasa ja siis ongi tunne, et kõik on halvasti ega jaksa.
Kuidas sellises töökeskkonnas tööohutust hoida — et vigu ei tekiks? Kuidas hoida patsiendid ja arstid tervena?
Meil on lihtsalt niivõrd karmid reeglid ja rutiinid, et kõiki võimalikke vigu minimaliseerida. Palju on sarnast lennundusega, kus tehakse ka enne starti näiteks topeltkontrolle. Meil on operatsioonitoas sama lugu, kasutusel on kirurgilise ohutuse kaart, kus on punktid kirjas. Alustades patsiendi identifitseerimisest, operatsiooni nimetusest, kestvusest kuni oletatava verekaotuseni mõeldakse läbi, et kontrollida valmisolekut.
Kuidas saab arst oma vigadest õppida? Arstide puhul on vead tõsiste tagajärgedega, kui ta üldse neid üles tunnistab.
Parem oleks, kui õpiks teiste vigadest. Kui noor arst hakkab tööle, siis tal on pikka aega mentor. Kogenenumad kolleegid on elu aeg sul kõrval, kuni oled ise see vana ja kogenenud kolleeg. Hea meelega annan noortele nõu ja õpetan neid. Keerulisemaid juhtumeid arutan hea meelega kolleegidega, et teadmisi, mis meil on, saaks summeerida.
Alati tuleks jõuda põhjuseni, et miks ei tulnud selline ravitulemus, mida oodati. Kui operatsioonil on soovimatu tagajärg, siis tuleb vaadata, kas saab midagi teha, et see enam ei juhtuks. See põhjus võib olla meditsiiniline, kuid ka töökorralduslik, võib-olla on vaja rohkem topeltkontrolli. Asju peab nimetama õige nimega ja vigu tunnistama. Kui arsti viga ei ole tahtlik, siis ei peaks olema eesmärk kedagi karistada nii, et arst ei saagi enam töötada.
Põhjus, miks praegu Eestis tahetakse karistada just meedikut, on see, et meil ei ole mittesüülist vastutuskindlustust. Puudub patsientidele nii-öelda valuraha maksmise süsteem. Kui patsient tunneb, et ta on raviprotsessis kahju kannatanud, siis ta võiks saada selle eest rahalise hüvitise. Tänapäeval seda ei ole ja ainukene võimalus mingitki hüvitist saada on hakata läbi kohtu süüdlast otsima. See on mõlemale poolele väga muserdav, nii patsient kui ka meedik kannatavad.
Ministeerium on seda kindlustust ammu lubanud ja näiteks naabrite juures on see riiklik süsteem olemas. Need summad ei pea suured olema, aga mingit lohutust need inimestele pakuvad. Valuraha on minu arvates väga ilus sõna selle kohta — muidugi ei tee see kannatusi olematuks, aga kahjuks alati raviprotsessis ei saada seda maksimaalset tulemust, mida tahaks.
Mida me saaksime teha, et seda olukorda leevendada?
Oluline on arsti ja patsiendi dialoog enne ravi alustamist. Arsti ei tohi kunagi anda põhjendamatuid lubadusi ja lootusi, sest arst ei saa kunagi garanteerida 100% õnnestumist. Me ei saa lubada, et teeme tagasi nooreks. Seda me veel ei oska.
Igal kirurgilisel tegevusel on omad riskid, mõnel suuremad, teistel väiksemad, aga need riskid on. Arstil on kohustus patsiendile rääkida kõikidest variantidest ja meetoditest, kus riskid ja efekt on kõigil erinevas osakaalus. Mõni ei taha üldse lõikust ja mõni patsient küsib otse, mida doktor soovitab.
Osa kaebusi tekivadki sellest, et inimestele pole kas piisavalt selgitatud või inimene ei ole tahtnud kuulata. Kui ootused protseduuridele on suured ja näiteks tulevad veel mingid kõrvalised tulemused, siis on pettumus kindel tulema.
Millal teadsite, et tahate naistearstiks saada?
Meie suguvõsas oli kolm arsti, minu isa oli radioloog, onu oli naistearst ja onunaine oli lastearst. Seega ei olnud meditsiiniteemad mulle võõrad ja tundsin juba väga varasest noorusest, et see on see, mis mind huvitab. Tollel ajal õpetati koolides esmaabi ja sidumist — isegi koolidevahelised võistlused olid, seega õppisin esmaabi andmist juba kooli ajal. Hakkasin kodus rääkima, et tahaks ruttu juba meditsiini minna õppima, oli võimalus minna pärast kaheksandat klassi õeks õppima, aga selle mõtte laitsid ema ja isa kohe maha. Keskkooli ei tohtinud pooleli jätta. Kuna ma arstijuttu edasi ajasin, siis isa ütles, et mine naistearstist onu juurde sanitariks tööle ja vaatame siis uuesti, kas tahad ikka arstiks saada.
Suvel pärast kümnendat klassi (tol ajal oli keskkoolis 11 klassi) töötasin kuu aega operatsioonitoas sanitarina, see oli väga verine töö. Mulle seal väga meeldis, nägin operatsioone ja protseduure, läksin koju ja ütlesin isale, et ma ei mõelnud ümber, vaid olen eriala ka valinud ja läksingi ülikooli juba kindla mõttega, et see on minu eriala. Ma ei ole mitte kunagi oma valikut kahetsenud. See on äärmiselt mitmekülgne ala — siin on nii kirurgilist kui ka terapeutilist tööd ja ka väga palju erakorralist, mis mulle meeldib. Samuti saavad enamik meie patsiente täiesti terveks.
Sünnitusabi on emotsionaalne ala. Sünnitused on väga pingelised ja kui need hästi lõppevad, siis see õnn ja rõõm on väga suur. Uue inimese sünd on peres see kõige suurem sündmus ja rõõm. Olla selles osaline, iga päev, see on kingitus.
Kas sellega harjub ära ka?
Mitte kunagi, ma ei muutu selles osas tuimaks ja märkan seda ilu alati.
Mõned inimesed muutuvad kriitilistes situatsioonides nõutuks. Minul on vastupidi, mida kriitilisem on situatsiooni, seda rahulikum ma olen ja ma ainult tegutsen ja otsin lahendust. Eks ma veidi olen adrenaliinisõltlane. On palju inimesi, kes oma puhkuse ajal naudivad ekstreemsporte või teravaid elamusi, mina oma puhkuse ajal adrenaliini küll ei taha, selle doosi saan valvetest.
Kuidas te lõõgastute?
Mulle meeldib väga reisida, meil on abikaasaga lemmikkohti, kus käime lausa mitu korda. Meile meeldib väga näiteks Ameerikas, seal on imelised looduspargid. Viimati kui käisime, siis rentisime auto ja sõitsime kolm nädalat mööda rahvusparke ja kanjoneid. See oli vapustav reis.
Minu abikaasa on samuti naistearst, olen väga õnnelik, et me teeme abikaasaga sama tööd. Mõistame seetõttu üksteist poolelt sõnalt ja me saame kõik ideed läbi arutada. Tema on ideede generaator, tal tuleb neid tõesti palju ja lennult ja mina olen kriitik, selekteerija ning enamasti ka elluviija.
Mul on ka neli lapselast — üks tüdruk ja kolm poissi. Poisid on 3, 11 ja 15 ning tüdruk Paula on seitsmene. Oleme teinud mitu reise just neljakesi — mina, suuremad poisid ja Paula. See on ikka tõeline kvaliteetaeg, kus me suhtleme omavahel. Õppimine on kahepoolne. Saan lastega koos teha toredaid asju, vaevalt et ma üksi uisutama oleks läinud.
Meil on Jägala jõe ääres maakodu, kus ka talvel nädalavahetustel käime. Seal on väga kaunis ning saab ka veidi aiandusega tegeleda. Sinna mahub ka meie suur kärgpere, sünnipäevadel ja jõulude ajal on meid 19 inimest.
Käin laulmas Ida-Tallinna Keskhaigla segakooris, meie dirigent on Mare Väljataga, kes on minu klassiõde. 10 aastat tagasi ma Mare kutsusin, sest meil oli haiglas üks kamp, kes tahtis laulda. See on väga lõõgastav tegevus, seda on naljakas seletada, aga see on nii tore, sest see on täiesti ebapraktiline. Kui me muidu midagi teeme, siis sellepärast, et seda on vaja teha või see on kasulik. Aga kooris laulmisel ei ole praktilist või materiaalset kasu ja seda ei pea tegema, see on tegevus puhtalt iseendale. Meil ei ole suur koor, kuni 20 inimest, ehk iga hääl loeb ja kui see äkki hakkab kõlama ja laulame mõnda akordi kuuehäälselt, siis see teeb õnnelikuks. Isegi kui ma tunnen, et olen pärast öövalvet väsinud ega jõua minna ja ma ikkagi lähen, siis kõik väsimus ununeb ja tore on olla.
Mis on kõige raskem hetk teie tööelus?
Kõige raskem on olnud siis, kui on tekkinud usaldamatus ja mittemõistmine. Olen selle põhjuseid analüüsinud — aastaid tagasi oli üks olukord. See tekkis, sest olin oma ideid ja mõtteid vähe selgitanud, aga olin eeldanud, et teised on oma ideede ja mõtetega sama kaugel kui mina olin mõelda jõudnud. Olin liigselt kiirustanud ega olnud teisi piisavalt kaasanud. See on kuldne tõde, et ei saa eeldada, et teine mõtleb samamoodi nagu sina arvad, ikka tuleb rääkida ja rääkida. Ent see on väga raske. Praegu tunnen, et meil on ühtne meeskond ja oleme sellest üle saanud.
Head asjad juhtuvad niikuinii ja head ideed viiakse ellu niikuinii. See võtab kahjuks lihtsalt rohkem aega kui tahaks või eeldaks. Ma olen mõelnud, et see koefitsient on umbes 6, alati läheb umbes 6 korda rohkem aega, kui tahaksid.
Millised on parimad teie hetked tööelus?
Mul on kaks rolli: naistearst ja kliiniku juhataja, seega on neid kahesuguseid. Esiteks kui operatsioon saab edukalt tehtud, siis on hea tunne. Kui on olnud keeruline operatsioon ja pikaaegne pinge ning lõpuks läheb patsiendil hästi, siis on teistmoodi ja omamoodi veel parem tunne.
Patsientidega suhtlemine on väga tänuväärne, sest saad kiiresti tagasisidet. Nagu enne mainisin, siis saavad meie kliiniku patsiendid enamasti terveks ja kui sa näed, et sa oled saanud inimese elukvaliteeti parandada ning inimesel silmad säravad ja ta tuleb ütleb, et tal on alanud uus elu, siis see teeb rõõmsaks. See usaldus, mis tekib arsti ja patsiendi vahel, on väga väärtuslik.
Juhina on parimad hetked siis, kui mingi suur projekt, mille nimel terve meeskond on tegutsenud, teoks saab. See teeb rõõmsaks.
Mis tunne oli Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk kätte saada?
Meditsiinis medaleid võrreldes näiteks spordiga ei jagata. Kui ühele meedikule tuleb selline tunnustus ja tähelepanu, siis see oleks justkui olümpiavõit, see on väga haruldane. See ei ole ju mulle üksinda, see on nii vaid formaalselt sõnastatud. See on selle eest, et olen olnud osaline innovaatilise sünnitusmaja loomisel, mis on eeskujuks teistele. Aga üks inimene ei tee meditsiinis midagi. Selleks peab olema hea tiim, kellega saab plaane ühiselt ellu viia.
Mul on tohutult vedanud, et sain 1990. aastate alguses mõttekaaslastega kokku ning koos saime teha asju totaalselt teistmoodi senisest nõukogude viisist. See oli tohutult põnev aeg — siis ei olnud mingeid piiravaid reegleid ja seadusi, mis protsessi aeglustaks. Piiride avanemisega tekkis võimalus külastada mitut Soome ja Rootsi haiglat, tutvuda nende sünnitusabi korraldusega ja luua häid kontakte sealsete kolleegidega. Soome meditsiin on väga efektiivne ja ratsionaalne ning väga heade tulemustega. Seega on meil olnud õnn neilt eeskuju võtta ning algusaastatel sõbralikku abi ja toetust saada, selle kõige eest neile sügav kummardus.
Kõik need reeglid on muidugi äärmiselt vajalikud, aga tol ajal oli vähem reegleid ja rohkem entusiasmi ehk kõik muudatused sünnitusabi korralduses õnnestus teha kiiresti.
Kas meedikuid peaks rohkem tunnustama?
Meedikud väärivad rohkem lugupidamist, toetust ja tunnustust. Ei tahaks, et otsitakse ainult vigu, näidatakse näpuga ja kirjutatakse halbu artikleid või antakse kohtusse. Rasked juhused tuleks lahendada mittesüülise vastutuskindlustusega. Meedikud ja patsiendid ei ole vastased — me ei võitle teineteisega, vaid peame olema liitlased.
Eestis on kombeks patsientidel arste tunnustada igasuguste kingituste ja meenetega — tuuakse kommipakk või pudel, kuidas sellesse suhtute?
Tulge vaadake — mul on siin muuseum.
Lee näitab kappi, mis on ääreni täis erinevat käsitsi valmistatud meeneid. Leidub heegeldatud kaktuseid, pildialbumeid, tohutult käsitööd ning mõned pudelid, mis on suursuguselt kaunistatud.
Need ei ole ainult mulle toodud -olen ikka kolleegidele öelnud, et tooge huvitavad asjad ikka siia ja ärge neid sahtlisse peitke. Ükskord me teeme näituse!
Kingituste toomine on nüüdsel ajal oluliselt vähenenud võrreldes sellega, mis oli nõukogude ajal. Vähemalt ma ei ole enda erialal märganud, et see oleks probleem. Meile ei tooda liiga kalleid kingitusi ning kingituste eest ei oodata mingit tegu. Kui inimene arvab, et ta tahab arsti tänada, siis selle vastu ma küll ei ole. Meelehead ei tohi kindlasti muidugi küsida — see on ebaeetiline ja ma loodan tõesti, et minu erialal seda ei ole.
Mis on Eesti meditsiinis nii hästi, et midagi ei peaks muutma?
Väga palju asju on hästi, aga kunagi ei saa öelda, et miski on nüüd valmis ja enam ei pea pingutama. Meditsiin areneb nii kiiresti edasi, nii tehnika kui ka teadmiste osas, et kui istud hetkeks loorberitele, siis oled rongist juba maha jäänud.
Arstiks olemine tähendab elukestvat õpet ja sul on pidev võimalus ning kohustus õppida. Pean seda boonuseks, et ma saan pidevalt õppida. Nende teadmisetega, millega ma ülikoolist tulin, jääksin tänapäeval jänni. Juurde on tulnud lausa valdkondi, mida tookord veel ei eksisteerinud. Kõik, mis kusagil avastatakse ja leiutatakse, levib kiiresti ja väga suur osa teadussaavutustest on Eestis kättesaadav ja olemas.
Võimalusi ja vajadusi on tohutult. Kõik taandub selleni, et kuidas leida selle jaoks raha. Kui võimalusi tekib, on alati neid, kes seda ravi vajaksid. Siis tuleb teha valikuid — mida maksta, kellele maksta ja kuskohast raha juurde leida. Oleme Eestis muide maha jäänud — kulutame vaid 5,5% SKP-st meditsiinile. Ameerikas on see sama näitaja näiteks üle kümne. Samas tõden, et selle raha juures, mis ühiskond on meditsiini pannud, on meil väga efektiivne meditsiin. Aga midagi saab alati efektiivsemaks teha.
Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu
