Jagatud valu — pool valu
Iga lein on ainukordne. Inimene saab juba varakult teada, et elu lõpeb alati surmaga. Sageli kogetakse surma üsna noores eas ja oma perekonnas, kui lahkuvad vanavanemad. Kuidas keegi seda elupeatükki tunnetab ja talub, sõltub paljudest asjaoludest. Isiksuseomadustest, perekonna hoiakutest, suhetest lahkunuga, maailmavaatest, uskumisest Jumalasse või mitteuskumisest, senise elu kvaliteedist. Mõni leinaja ärkab ja uinub kibedate mõtetega oma kaotusest elu lõpuni. Teine õpib oma mõtteid korrastama, paratamatusega leppima ja eluga edasi minema.
Kui leinaja tuleb minu juurde abi küsima, tahan ma kõigepealt teada, millal ta lähedane suri. Minu kogemustel ei jookse eestlased teisel-kolmandal päeval psühholoogi juurde. Lein on valus, aga loomulik tunne. See tuleb läbi elada ja elataksegi läbi. Aga kui lein läheb pikale ja sellest kuidagi üle ei saada, peaks psühholoogi poole pöörduma.
Ma arutaksin leinajaga läbi, mis talle lisaks kaotusele veel haiget teeb. Mis suhted on tal oma pere ja sõpradega. Leinas jääb inimene tihtipeale kinni üksikasjadesse, klammerdutakse valuemotsiooni külge. Ta ei näe, et ümbruskonnas läheb kõik omasoodu ja temagi ei kaotanud ju tervet elu, vaid osa sellest. Kuigi see on väga tähtis osa. Ma püüan jõuda selgusele leinaja vaadetes elule ja surmale. Oli see tragöödia juhus või ettemääratus. Mis tema arvates saab inimesest pärast surma.
Leinajatel tekivad enamasti süütunded lahkunu vastu. Isegi siis, kui nende suhe elu jooksul oli hea. Ikka jääb ju midagi küsimata, selgitamata, andestamata, hellitused hellitamata.
Süütunded tekitavad kindlasti ängistust. Oma tundeid peaks väljendama, mitte laskma neid enda sees haududes ummikusse joosta. Kui neid psühholoogiga arutada, analüüsida, püüda jõuda selgusele, kas surma oleks saanud vältida, mis oli enda võimuses, mis mitte, hakkabki inimene mõistma, et ta ei ole kõikvõimas. Et ta ei saa teise inimese elu või surma üle valitseda. Elu on täis määramatust ja õnnetusi, mis võivad juhtuda ka siis, kui oleme ükskõik kui hästi turvatud.
Kas need vanemad, kelle laps on liiklusõnnetuses hukkunud, ei olnud liiklusohutust õpetanud?
Olid, loomulikult olid. Paljud rahvad, eriti lõunamaa rahvad, on leinas kirglikumad, avatumad, nad otsivad häbenemata tuge, aga võtavad surma loomulikumalt ja elavad varsti jälle elurõõmsalt.
Lõunamaa rahvastel on rohkem inimestevahelisi suhteid, toetavamad perekonnad kui meil. Meie, kinnised ja eraldatud, püüame ka raskustes, mures, leinas pigem üksinda hakkama saada. Seda loetakse meil tugevuseks. Kultuurides, kus on kindlad traditsioonid, ka surmaga seonduvad, nutetakse ja itketakse surnu juures, lein aga elatakse pühitsetult läbi ja jäetakse lahkunu hing rahule.
Meilgi peaks heade naabrite tugi palju suurem olema kui ta on. Talupojaühiskonnas see ka nii oli. Linna suures paneelmajas ei teata sageli vastaskorteri eluolust midagi ega tahetagi teada. Aga oma sõpru ja sugulasi peaksime me siiski hoidma ja toetama. Siis leiame tuge ka neilt. See annab kindlustunde, et oleme inimesed inimeste seas. Jagatud valu vaibub kiiremini. Igal inimesel peaks olema sõpru, siis ei sõltuks ta nii palju abikaasast või ainsamast tütrest või pojast.
Mõnes peres jätab mees lapse surma järel leinava naise maha.
Kui naine ikka päevast päeva olekseid ja kuisid jutuks võtab, hakkab perekond sellest väsima. Mehele on aga emotsionaalsed mured tavaliselt palju raskemad kanda kui majanduslikud. Siis võib juhtuda, et ta otsib väljapääsu edasi elamiseks isegi abielu lahutades.
Leinajad leiavad tänapäeval tuge ka kirjandusest. Meie raamatupoodides on kümneid köiteid a la “Ärge muretsege, hakake elama.” Soovitan lugeda: igaüks leiab enda meeleoludele sobiva. Mõtelge siinolemise piiride üle ja püüdke teile antud aega elada täie rinnaga. Ka siis, kui teie kõrvalt lahkus armas inimene. Tõsi, teil võisid koos temaga olla ideed ja tulevikuplaanid, mis võivad nüüd muutuda. Ka vastutust jääb ehk teile kahevõrra rohkem. Aga rahvasõna ütleb, et kui antakse koorem, siis antakse ka õlad seda kanda.
Mõned emad sisendavad endale, et surnud lapse hing läheb Jumala juurde.
Oma fantaasiatel võiks sel puhul tõesti lennata lasta. Võibolla ta ongi Jumala juures. Mitte keegi ei saa ju kinnitada, et pärast surma on vaid vaikus, tühjus, pimedus. Kord tuleb igaühel senitajumatu ja senikogematu lävel seista. Ravimatu haiguse puhul sellest ka ette teades. Kui inimene endale igavikumõtted selgeks mõtleb, on tal rõõmsam elada ja kergem surra.
Kaotusvalu ei võta aga ära ükski arst ega psühholoog. See tuleb läbi elada. Läbi elatud valu karastab. Inimene hakkab sügavamalt mõistma ja rohkem elu hindama. Suhtumine surma näitab inimese elutarkust.
Surmahirmu ja leinavalu on aidanud mahendada kirik.
Kui usk on inimesele toetav elufilosoofia, miks mitte sellest siis abi otsida. Usuga kaasnevad rituaalid, kogudus, kooskäimine, mis võivad üksildasele leinajale suureks rahupunktiks kujuneda.
