Jalgpallurite naiste tegelik elu

Kanal 2st näidatav Inglise sari Jalgpallurite naised on populaarne ka oma kodumaal. Sarja vastu on sõna võtnud isegi Canterbury peapiiskop, kes mainis, et selles näidatakse kõike, mis on valesti ja pahasti Briti ühiskonnas.

Eesti meedia õnneks ei jahi kuulsusi ja eriti nende elukaaslasi nii januselt kui Briti tabloidid ja ka nii üldrahvalikke lemmikuid kui jalgpallurid sealmaal, meil pole. Seepärast ei kujuta eriti keegi meist ka väga täpselt ette, mismoodi on olla kuulsuse naine ja kogu aeg meedia hammaste vahel.

Järgnev lugu on pisukeseks pilguheiduks jalpallurite naiste tegelikku ellu (The Suni materjalide põhjal).

34-aastane Miriam Goram oli abielus endise Glasgow Rangersi väravavahi Andy Goramiga. Seetõttu teab ta hästi katsumusi, mis käivad kaasas jalgpallistaari armastamise ja kaotamisega ning stressiga, mida toovad ellu hasartmängud ja alkohol, mis on nii tavalised ohtrat aega ja raha omavate noorte meeste seltskonnas.

Miriami lugu tema oma sõnadega jutustatult:

Mina olin abielus jalgpalluriga ning see oli kõige muud kui lilleaed. Inimesed näevad ainult moeloojate loodud riideid, pidusid ja klantsajakirjade pilte ning arvavad, et jalgpallurite naiste elu on üks lust ja pillerkaar.

Tegelikult ei ole abielu jalgpalluriga sugugi nii vägev, kui see välja paistab. Austajate silmis on jalgpallurid võrdsed jumalatega. Andy käis kõrtsides, kus Rangersi austajad napsitamas käisid, ning nende tähelepanu oli talle kui uimasti. Naise ja partnerina ei ole sellise asjaga võimalik konkureerida. Kui sa ei ole ettevaatlik, võid sa väga kergesti oma identiteedi kaotada.

Mina olin kunagi edukat Ayshire kõrtsi juhtinud Miriam Wylie, aga äkki sai minust Andy Gorami sõbranna. Minu endine elu lõppes hetkel, mil ma altari ette astusin, kuna mehe eest hoolitsemisest sai täiskohaga töö.

Loomulikult ei mõjutanud mina tema annet, ta sündis sellega. Aga olla jalgpallur tähendab enamat kui 90-minutilist matši. Mina hoolitsesin selle eest, et ta oleks kaine, et ta ei satuks ajakirjanike küünte vahele. Kui mina poleks olnud kohal, kui trenn läbi sai, poleks ta tulnud koju, vaid oleks läinud kihlveokontorisse või kõrtsi. Tema alkoholist ja hasartmängudest kõrvale hoidmine oli täiskohaga töö.

Paljud jalgpallurid on töölisklassi juurtega. Korraga on neil palju aega ja palju raha. Andy treenis kaks tundi neli korda nädalas. Ta oli iga päev kell üks kodus. Valedes kätes oleks see aeg ta laastanud. Ma ei unusta iial päeva, mil ma sain aru, kui vähe raha Andy jaoks tähendas. Oli laupäeva hommik ja ma olin saanud kätte nädala palga — 205 naela (4600 krooni). Andy küsis mult raha laenuks ja ma ulatasin talle ümbriku. Kella kaheks oli tal see kõik kulutatud hasartmängude ja alkoholi peale. Kahe tunniga lõi ta läbi raha, mille teenimiseks mina olin töötanud 65 tundi.

Andy ja Rangers

Me jõudsime etappi, kus Andy oli mulle nii palju valetanud, et kui ta oleks mulle öelnud, et väljas sajab, oleksin ma läinud akna juurde, et kontrollida, kas see ikka on nii. Ühel juhul mängis ta 30 päevaga maha 30.000 naela. See juhtus vahetult enne jõule ning uut raha ei olnud tulemas enne jaanuari lõppu.

Ma pidin emalt raha laenama. Kõige hullem oli see, et Andy lasi mul seda teha, kuigi tal oli kihlveokontori seifis 2500 naela. Tema pidas seda oma mängurahaks.

Kui mina temaga kohtusin, jõudis ta trennist tagasi kell kaks ja suundus joonelt kõrtsi. Kui ta veel Motherwellis mängis, läks asi kord nii hulluks, et ma olin sunnitud ta mänedzherile helistama, kellega koos me kammisime läbi kõik Glasgow kõrtsid, et ta koju vedada. Alkoholiga võitlus käis pidevalt.

On räägitud, et Andy oli skisofreenik, aga see ei ole tõsi. See jutt sai algse korrast, kui ta keeldus Šotimaa eest mängimast, märkides, et ei ole vaimselt valmis. Tegelik põhjus oli selles, et ta tahtis keskenduda oma klubile. Sealt sai alguse ka kuulus fännide laul “There’s only two Andy Gorams”.

Aga Andyl oli kahtlemata kaks palet. Ta oli armastav ja hoolitsev, aga niipea kui ta hakkas jooma, kõik muutus. Ta läks ennast täis ja kui sina ei olnud nõus pidu kaasa tegema, kaotas ta sinu vastu huvi.

Sellises olukorras oled sa väga üksi. Ainsad inimesed, kes mind mõistsid, olid Andy endised naised — ta oli olnud kaks korda abielus — ja tema mänedzher.

Jalgpalluritele räägitakse pidevalt, kui suurepärased nad on. On palju lihtsam istuda austajatest ümbritsetuna kõrtsis kui minna koju ja naisega vaielda.

Kõige selle taustal tuleb teil nende egot turgutada. Jalgpallureid ei kohelda kui normaalseid inimesi, neid hellitatakse. Neile kingitakse spordiklubide liikmekaarte ning pärast trenni käivad nad saunas, solaariumis ja mullivannis.

Jalgpallikaif on uskumatu. 60.000 inimest skandeerib nende nime igal laupäeval. Enamus meist ei mõista iial, mida see tähendab.

Aga masendushood võivad samas olla väga hullud. Kui nad ei saa mängida, siis langevad nad masendusse. Andy jaoks oli see kõige hullem aeg. Kui tal oli vigastus ja ta ei saanud mängida, oli ta suures depressioonis ja ma pidin teda lohutama, vastasel juhul oleks ta uputanud end alkoholi ja hasartmängudesse.

Ühe naise jaoks on see väga ränk. Olla pideva avalikkuse tähelepanu all paneb suhte algusest peale proovile. Ma kartsin hommikul ajalehte avada, kuna seal võis olla lugu temast ja mõnest muust naisest. Paljud tüdrukud ihkavad jalgpallurite raha ja elustiili. Ma olen näinud, kuidas kaks tüdrukut läksid kaklema käteräti pärast, mida Andy kasutas higi näolt pühkimiseks.

Kui sa oled abielus inimesega, kellest igaüks tahab tükikest, siis ei ole sära ja glamuur see, mis sind õnnelikuks teeb. Parimad ajad on vaiksed kodus veedetud õhtud ja koeraga jalutamine, lihtsalt perega koos olemine.

Ma pidasid Andyga vastu 14 kuud. Kui Andy mu maha jättis, ei olnud ta mänginud neli kuud ning ta jättis mulle kaela võlad, sealhulgas maksuvõlad, ning meile ühiselt kuulunud kõrtsil oli 50.000 naela suurune laenukoormus.

Mõnikord ma palusin jumalat, et Andy karjäär saaks läbi. Ma armastasin meest, mitte jalgpallurit.