Jane Austen — õrn, armastav ja igavesti üksi

Ilmselt on meist igaüks temast kuulnud. Midagigi, isegi siis, kui ühtegi tema kultusteosteks saanud raamatutest lugenud pole. Või vaid juhul, kui oleme Jane Austeniga kokku puutunud ainult läbi filmi. 16. detsembril tähistatakse tema sünniaastapäeva — seekord on numbriks 235.

Täna mäletab ajalugu teda kui Inglise romaanikirjanikku ja novellisti.

Jane Austen sündis 1775 aastal Hampshire’i krahvkonnas Steventonis pastoripere kaheksast lapsest seitsmendana. Tal oli vaid üks õde, Cassandra ja kuus venda: Francis, George, Charles, James, Edward ja Henry. Ühks vendadest, George, sündis ajukahjustusega ning kurdina. Vennake anti adopteerimiseks. Nagu ka teine vend, Edward. Vanim vendadest, James, jõudis aga perekonna toetusel õppima Oxfordi.

Raamatuid täis elu

Pastor George Austen pidas väikest erakooli, milles õppisid eranditult poisid. Kuid kooliõpetust sai sealt kõrvalt muidugi ka Jane. Koos oma vendadega tehti lisaks koolitükkidele ka näitemängu: suurde küüni loodi näitelava, millelt kanti kogu küla rahvale ette haaravaid etendusi. Küüni-teatri esimene näidend oli loomulikult Jane enese loodud: teos oli Matilda ning aasta 1782. Kuid külateatri repertuaaris oli ka Richard Brinsley Sheridani “Rivaalid”.

Jane isal oli suur raamatukogu, mida tütarlaps juba varakult usinasti kasutama hakkas. Toonastest autoritest luges ta enim Samuel Richardsoni ja Henry Fieldingi loomingut, kuid lemmikut hulgas on mainitud ka tuntud prantsuse valmikirjaniku Jean de La Fontaine teos, Mary Bruntoni teos Self Control ning Samuel Johnsoni Rambler.

Ise looma hakkas Jane 12-aastasena, ning esialgu olid tema jutukesed mõeldud pereringis esitamiseks.

Maailma — inimesi ja ajastut —, milles Jane ja ta pere kasvasid, kirjeldab naine kujukalt ka oma raamatutes. Milline aga nägi menukas autor välja? Kuidas riietus ja naeratas — selle kohta kindlad andmed vaid läbi kahe värvilise visandi, mille autoriks oli Jane õde Cassandra.

Aastal 1801 kolis perekond elama Bathi. Jane, nagu ka Cassandra, ei abiellunud kunagi. Mõlemad õed elasid vallalistena vanemate juures. Pärast isa surma 1805. aastal kolis perekond Southamptonisse. Hiljem koliti elama Chawtoni külla, rikaste sugulaste poolt lapsendatud venna, Edwardi mõisa.

Austenit on kirjeldatud kui tarka ja haritud naist. Oma ajastu kohta ta seda kindlasti oligi, kuna õppis erinevaid aineid ja palju põhjalikumalt kui tema kaasaaegsed naised. Ent koolitee oli tegelikult üsna lühike. 7-aastasena läks ta koos oma õega internaatkooli, kuid see keskkond ei sobinud kahjuks tema tervisele. Tõbisena suundus ta koju, kust ta veidi hiljem jälle kooliteele asus — seekord madam La Tournelle kloostrikooli, mis oli loodud 1100. aastast pärit kloostri varemetesse. Veidi aega sai Austen ka eratunde oma sugulaselt Oxfordis. Koolitee lõppes naise jaoks 1786. aastal, mil ta oli vaid 11-aastane.

Olgugi, et Austen kirjutas mitmeid romaane ka abielust, ei olnud tal enesel seda õnne kunagi. Tõsi, tal oli noorpõlvearmastus ja ilus romaan iirlasest juristi Thomas Lefroyga. Kui tõsine noorte suhe oli, selle kohta puuduvad täpsed andmed, ent kõik mida teatakse, on talletatud filmilindile:

Jane Austen suri 18. juuli 1817 aastal Winchesteris. Ta on maetud sealsesse katedraali.

Tema surma põhjuseks peeti kaua naist piinanud Addisoni tõbe, kuid nüüdseks on pakutud ka teine tõsine haigus, tuberkuloos, mille nakkuse võis toona saada saastunud piima kaudu.

Pärast kirjaniku surma hävitas tema õde suure osa naise isiklikust kirjavahetusest. Tänaseni on säilinud vaid veidi enam kui 160 kirja, millest osa on adresseeritud Cassandrale. Vanim kirjutatutest on aastast 1795.

Austeni tekstid jagati päranduse käigus laiali ja neid ei ole seetõttu piisavalt uuritud, kuid sel sajandil on neist osa Oxfordi ülikooli uurimustöö tarbeks siiski kokku kogutud. Nii on selgunud hämmastav tõsiasi: kuulsa kirjaneitsi originaaltekstid on grammatiliselt vigased ja ka muidu pisut kentsakad. Seni on Austenit peetud ju ennekõike hoolikaks ja korrektseks kirjutajaks. Kuvandit on toetanud naise venna sõnad: “Tema sule alt voogas vaid täisulikkus.”
Kuid kes siis viimistles ja toimetas need read, mis kultusteoste kaante vahele on jõudnud? Usutakse, et selle taga on Jane kirjastaja William Gifford.

Raamatud, mille järgi me teda tunneme:

• “Mõistus ja tunded” (“Sense and Sensibility”; 1811)
• “Uhkus ja eelarvamus” (“Pride and Predjudice”; 1813, eesti keeles 1985, 2000)
• “Mansfield Park” (1814, eesti keeles 2004)
• “Emma” (1815, eesti keeles 2000)
• “Leedi Susan” (“Lady Susan”; eesti keeles 2002)
• “Armastus ja sõprus” (“Love and Friendship”; eesti keeles 2003)
• “Kolm õde” (“The Three Sisters”; eesti keeles 2003)
• “Watsonid” (“The Watsons”; eesti keeles 2003)
• “Veenmine” (“Persuasion”; 1818, eesti keeles 1997)
• “Northangeri klooster” (“Northanger Abbey”; 1818, eesti keeles 2002)
• “Catharine” (“Catharine”)
• “Ilus Cassandra” (“Beautifull Cassandra”)
• “Lesley loss” (“Lesley Castle”)
• “Inglismaa ajalugu”