Jesper Parve: selleks ma küll siia ilma ei sündinud, et päevad läbi kuskil laua taga istuda, kellegi teise käske täita ja talle raha teenida

 (11)
Eksklusiivne katkend uuest raamatust "Mees 3"!
Jesper Parve ja tema pere
Jesper Parve ja tema pereFoto: Priit Simson

Aga kas ka sina oled kunagi mõelnud sellele, et kes sina siis ikkagi lõppude lõpuks oled? Miks just sina siia ilma üldse sündisid ja mida sa oma eluga peale peaks hakkama? Miks just sina, sa õnnelik seemnerakk, jõudsid finishisse enne miljoneid teisi. See on muidugi ülim õnn, et jõudsid, sest see tähendab, et sa oled juba sündinud võitjana ja oled eriline.

Aga mis edasi? Mis saab siis, kui võidurõõm on läbi, lapsepõlv nauditud ja nüüd tuleb elama ka hakata. Kuidas siis nüüd seda kunstiteost nimega elu hakata maalima? Kas hariliku pliiatsiga väikesele paberitükile või tahaks lõuendina kasutada ka põrandaid, seinu ja lagesid? Tahaks lisaks kasutada võimalikult palju värve ja seda kõike tehes suurelt naeratada. Luua läbi omapärase loomingu suuri taieseid.

Aga miks peaks üldse midagi looma? Sest ma usun, et millegi erilise ja uue loomine ongi see, millega iga inimene peaks igapäevaselt tegelema. Mitte millegi muuga. Siia alla läheb esimesena muidugi oma elu loomine. Oma erilise elu - just sellise, nagu inimene seda oma vaimusilmas suudab ette kujutada, või milliseks seda enda jaoks unistada. Ja selle unistuste elu elamine ongi meie kõigi kõige tähtsamaks ülesandeks. Sest lisaks sellele, et see teeb sind ennast õnnelikuks, inspireerid sa ju ka teisi loojaid. Sest on ju kõige suurim kompliment inimesele: "Vot sina juba oskad oma elu elada!" Aga kuidas seda elu siis elada ja kuidas siis seda maalida?

Seotud lood:

Eks me kõik vahest mõtiskle selliste asjade üle. Mõni alustab seesugust filosofeerimist juba noores eas, mõni keskeas, mõni aga alles surivoodil. Aga siis pole enam mõtet värvipurke kangutama hakata. Siis on juba pidu läbi. Siis võib viimast korda püksi kakada ja siinsele maailmale nägemist öelda.

Kahjuks muidugi selline tühipaljas filosofeerimine meile palju midagi ei anna. Sest mida kauem mõtiskletakse, seda segasemaks need asjad kipuvad minema. Muidugi on hea, kui jõutakse tähelepanekuni, et mu elus on kõik korras ja astun õiget teed. Tihtipeale aga jõutakse mõtteni: "Oot, mille kuradiga ma üldse tegelen? Mis kuradi elu ma elan? See on ju täiesti vale rada mida käin. Seetõttu ma küll siia ilma ei sündinud, et päevad läbi kuskil laua taga istuda, kellegi teise käske täita ja talle raha teenida."

Võin öelda, et ei sündinudki, sest loodus sellist jama juba ei korralda. Aga milles siis asi? Miks mõned siis elavad sellist elu? Sest selle eelmainitud filosofeerimisega kõik lõppebki. Saadakse aru küll, et seis on sitt, aga vett peale ei julgeta tõmmata. Äkki ummistub ja siis on veel hullem kui enne. Ja see hirm on nii halvav. Ja nii hulbitaksegi seal peldikuvees kogu elu. Filosofeeritakse vahepeal ja hulbitakse edasi. Kuni surmani.

See raamat on Jesper Parve MEES triloogiast viimane, kuid kõige elulisem ja loodetavasti ka kõige julgustavam. See raamat on sellest, kuidas tema oma Elu Kutse üles leidid ja kuidas sinnani jõudis, et elab Paradiisis.