Jesper Parve: vahel on vaja, et mõni mees mingil hetkel oma elus saaks korra isegi surmale silma vaadata — see paneb paljud uuesti elama
Hirme on erinevaid ja eks ole meeste ja naiste hirmud tihti väga erinevad. Naiste suurimaks hirmuks on enamasti vananemine, kuigi nad seda kuskil välja ei ütle ja isegi sellest sageli teadlikud ei ole. Meeste suurim hirm on hirm surma ees. Ent see meeste hirm on tegelikult mõnes mõttes isegi positiivne, sest paljude puhul on ainult surmahirm see, mis motiveerib tegutsema ja elama. Meie, mehed, oleme olevused, kes on küll teadlikud oma surelikkusest, aga ikkagi ei suuda enamasti elu nautida. Looduses on inimene ainuke olevus, kes teadvustab endale surma, ning võib-olla see ongi nii loodud, et me oma eluga midagigi peale hakkaks ja oma perse diivani pealt üles tõstaks.
Surmahirm on see, mis paneb palju mehi keskeas oma elu mõtestatumaks muutma. Surmahirm on see, mis paneb mehed keskeas tegema asju, mida nad oleks pidanud tegema juba ammu — lõpetama joomise ja igasugused muud jamad, mis nende elu ohustab, oma lastega ära leppima, hakkama tervislikumalt elama, vahetama töökohta või elustiili. Vahel on vaja, et mõni mees mingil hetkel oma elus saaks korra isegi surmale silma vaadata. See paneb paljud uuesti elama.
Läbi aegade on otsitud surematuse eliksiiri, aga ma ei teagi, kas tahaksin leidmise korral sealt lonksu võtta. Sest tegelikult ju ühest elueast täitsa piisab. Paljud arvavad, et äkki ei jõuagi kõike ära teha … Jõuab küll, sa jõuad ära teha rahulikult kõik, mida soovid. Elamist ja unistuste täitmist võid alustada isegi alles kolmekümnendates, neljakümnendates eluaastates — ikka jõuad. Juhul muidugi, kui sa ei raiska aega mingite jamade peale. Arvesta, et kui sa teed iga päev natukenegi enda jaoks, saad sa päris kiiresti päris palju tehtud. Ja siis lõpus, kui oled iseendaga rahus, ei karda sa surra. Hirm igasuguse kannatuse ees on alati suurem, kui selleks põhjust on. Vähemalt minul on nii olnud.
Suurema osa oma hirmudest on inimesed endale ise tekitanud ja loonud ning seetõttu saab neid ka ise ära kaotada. Praegusel ajal tekivad paljud hirmud sellest, et inimestel on käes liiga palju vaba aega ja liiga palju kontrollimata infot. Hakatakse üle mõtlema, üle lugema ja üle muretsema. Elu ei ole nii raske, nagu igal pool üritatakse mõista anda. „Ei tasu ise seda keeruliseks elada“, nagu öeldakse filmis „Siin me oleme“.
Kui sa ei julge oma hirmudega kohtuda, siis järelikult sa niiväga ei taha nendest ka vabaneda. Millegi väga tahtmine annab uskumatu julguse. Kahjuks on nii, et kes on oma elus kaua kannatanud, jääb kannatusest mõnes mõttes sõltuvaks, kannatamine hakkab isegi haiglaslikku naudingut pakkuma.
Hirmust vabanemiseks pead sa talle otse silma vaatama. Minu puhul on see toiminud ja hirm on enamasti kadunud. Millele sa ei julge pilku pöörata ja mida kardad, see jääb. Millele otsa vaatad — kaob. Paljud alistuvad oma hirmudele, aga need, kes vastu hakkavad, enamasti seljatavad oma hirmud.
Minu suurimateks hirmudeks olid pikka aega kõrgusekartus, avalik esinemine, hirm ebaõnnestumiste ees ja armukadedus. Jah, ka armukadedus on hirm. Hirm, et keegi teine mees on sinust parem.
Juhtusin kord lõunatama ühes peenes kontorihoones, kui märkasin, et uksest astub enne mind sisse lipsu ja pintsakuga keskealine mees. Kaasas on kümmekond aastat noorem naisterahvas, jutu järgi tundus, et töökaaslane. Või armuke. Sammun neist natuke tagapool letini. Olen nagu ikka kodu juures kiiret lõunat söömas — kaabu peas, kulunud jope seljas, dressid jalas ja pikk habe ees. Nagu oleks siitsamast parklast lund rookimast tulnud. Mees hakkab kohvisid tellima. Näitsik pöörab korraks ümber, vaatab mulle silma ja naeratab. Mees märkab seda. Kaks kohvi lähevad maksma ligi seitse eurot. Mees maksab kümneeurosega, vaatab mulle korra otsa ja ütleb kõval häälel kassasse: „Las jääb“. Ja oma kujutelmas vajutab mind peadpidi WC-potti. Minu arve on 4.90. Annan viieeurose, muie kisub suule ja ütlen: „Las jääb.“ Noor kassapidaja ei suuda naeru pidada. Et sa ei oleks see pintsakuga vend, tuleb sisemiselt meheks kasvada.
