Viimasel ajal mõtleb Kleer palju sellele, et kõik on uus. “See tähendab, et ma ei tea, mis tuleb,” jutustab ta rahulikult. “Olen valmis selleks, et tekivad uued olukorrad ja mõttemustrid. Kui hästi ma valmis olen, seda ma ei tea, aga see ON mu soov.”

Kleer annab endale aru, et äsja öeldud sõnad võivad kõlada suureliselt. “Tegelikult olen suurelisusest kaugel — minu kavatsus on minna võimalikult lihtsaks. Lihtsus, see on minu jaoks puhas armastuse energia. Tahan teha otsuseid ainult südamest lähtuvalt, leida ja luua rahu… Olla rahul sellega, mis on.”

Kleer tahab kulgeda omas tempos. “Kokkulepete sõlmimine ei meeldi mulle väga. Pean neist kinni, võib-olla sellepärast ei meeldigi? Mu loomuses on see, et ärkan hommikul üles ja mõtlen alles siis välja, mis ma päevaga peale hakkan. Plaanid ajavad mind pingesse.”

Nagu väga paljudes inimestes, nii on ka Kleeris tugev tubliolemise soov. “Aga mida see tähendab, et sa oled tubli? Tihti seda, et püüad meeldida mingile inimesele, püüad sobituda pilti, olla paindlik — see pole iseenesest halb, aga olen aru saanud, et sageli juhtub see, et mida rohkem end alla surud, seda tublim sa justkui oled.”

Kleer ei taha end pisikeseks kokku rullida. Ei taha teha liigseid kompromisse, kuigi… teater kui koosloomine on paljuski kompromisside kunst?

Loe edasi Eesti Naise juulinumbrist sellestki, mida Kleer räägib joogaõpetajaks olemisest, näitlemisest, üksiolemisest, koostööst ja — elust oma abikaasa Ingomar Vihmariga; vabastavast hingamisest, emaks olemisest, elumuutusest seoses Pärnusse kolimisega jpm.

Eesti Naise juulinumbrist loe veel:

  • Abielurutiin ja kõrvalsuhte lõks
  • Lapsevanemate topeltstandardid
  • Kadri Viirese hurmav etnopesa
  • Kas jääda kokku või minna lahku?
  • Kirglik tenor Oliver Kuusik
  • Aed, kus idanevad unistused
  • Tätoveeringutest sõltuvuses