Kas leidub suhteid, mis ei kulu iialgi tavaliseks argipäevaks?
Mina ärkasin sellise tundega laupäeval, kui Londonis paistis kuum päike ja hommikul ajalehekioskisse jalutades märkasin üle pika aja õnnelikke inimesi. Neid, kes käest kinni hoidsid ja lakkamatult teineteisele naeratasid. Kelle elu tundus mulle kui kõrvaltvaatajale täiesti perfektne.
Haarasin justkui pimesi lehed, mida olen ühest ja samast kioskist igal hommikul üles korjanud peaaegu seitse aastat ning ehmusin. See ongi minu hall argipäev, mis kordub aastast aastasse peaaegu filigraanse täpsusega.
Ja siis ma mõtlesin veel ühele asjale — miks ma sellisel ilusal päeval üksi kodus konutan? Adam on loomulikult maal, sest tema jaoks on kõik päikeselised päevad polo tõttu tööpäevad. Vihmaste ilmadega on tal natuke rohkem aega, aga siis tahan mina kodus kirjutada oma uut raamatut või pean nädala sees kohtumisi Londonis. Kirjutamist ja toas istumist peab aga Adam kõige igavamaks tegevuseks maailmas.
Nii ilusa ilmaga tundus patt koju minna ja võtsin hoopiski suuna, ajalehed kaenlas, parki. Istusin kuumale pingile ja mõtlesin, et kevad lööb inimeses välja kummalised tunded. Külm ja pime talv toimib nagu talveuni, mil oleme oma argipäeva eluga rahul. Siis tundub, et kellel see elu ikka parem on. Meil kõigil on ju omad jamad! Kevadeti, armunuid märgates, kummitab mind aga küsimus, kas ma siis ikkagi tõesti olen nii õnnelik nagu ma ise endale iga päev sisendan?
Ma olen mõelnud, et iga suhe ja tutvus kulub ajapikku tavaliseks. Et täiuslikkust pole olemas. Et õnn peitub pisikestes asjades ja selleks ei pea alati olema aastakümneid kestev kirglik voodielu. Ometi valetaksin ma, kui ütleksin, et ei küsi endalt mitte kunagi: "Kas maailmas on suhteid, mis ei kulu iialgi tavaliseks argipäevaks?"
