Kasiinosõltuvuse kaval algus
Kasiinosse sisenedes avanes mulle hoopis teistsugune pilt, kui olin ette kujutanud. Ilus, värviline ja valge. Teenindajad olid erakordselt lahked ja kõrva paitas hea muusika. Automaatide taga istusid täiesti tavalise välimusega inimesed, isegi mõned naised.
Istusin siis esialgu niisama teiste kõrval, kes ajaviiteks mängima asusid. Vaatasin imestunult pealt, kuidas üks minu meestuttav rahulikult sajakroonise automaati sisse libistas. Ekraanil toimuvast ei saanud ma aga tuhkagi aru. Sõber siis veidi seletas ka mulle. Ikkagi tundus see kõik kole keeruline ja lõpuks hakkas mul lihtsalt igav.
Istusin suvalise automaadi taga ja kõlgutasin niisama jalgu. Tuttav mu kõrval märkas, et mul on igav, ja ütles, et proovigu ma ka mängida. Saab ju näiteks vaid kümneka sisse panna. Miks ka mitte, mõtlesin ma ja urgitsesin rahakotist välja hoopis kahekümneviieka. Automaat neelas mu raha alla ja tuled süttisid. Vajutasin mingeid nuppe ja juba kõik keerles ning raha vähenes. Vajutasin uuesti nuppe, aga seekord tegin vist midagi valesti. Teenindaja märkas, et olen hädas, ja sammus kiiresti minu juurde.
Tuli välja, et olin kogemata vajutanud maksimumpanuse nuppu ja enam polnud midagi teha, tuli see üks keerlemismäng ära mängida. Arvasin, et olen juba nii ruttu oma rahast ilma, kui juhtus midagi päris ootamatut. Ma ei saanud arugi, kui mingi muusika hakkas automaadis mängima ja numbrid tulid ette. Teenindaja vaatas samuti esialgu hämmeldunult ja ütles siis, et ma olen võitnud ligi viis tuhat krooni! Tuttavad jooksid ka kohe minu juurde ja mina hakkasin üllatusest lausa kilkama.
Sedasi minu lugu muidugi veel läbi ei ole. Võtsin tookord kogu raha välja ja me kõik läksime kasiinost rõõmsana minema. Aga miski jäi kripeldama. Jäi mulje, et see ongi nii lihtne. Lähed ja lihtsalt võtad raha. Ja peale selle on seal mugav, ilus ja head teenindajad, kes teevad näo, nagu sa oleks nende oodatuim klient.
Nüüd pole enam raske ette kujutada, mis edasi sai. Igatahes viimane kasiinoskäik see mul ei olnud. Ei-ei, päris hulluks ma ka ei läinud. Oma sääste ja kuupalka päris maha ei mänginud. Mõistus hakkas häirekella lööma siis, kui teinekord juba lõunapausilgi üksinda kasiinosse hiilisin, endal põnevusvärin sees.
Praegu olen pool aastat end sealt eemal suutnud hoida. Mõtlen vahel, et see, mis minuga tol esimesel korral juhtus, on nagu mingi kasiinode vandenõu. Lasevad algajal võita ja siis ta hakkabki seal tilpnema ning vabatahtlikult raha viima. Tegelikult see vist siiski nii ei ole. Minuga juhtunu oli lihtsalt rumal õnn. Või hoopis õnnetus?
